Naine nagu orel, nagu rong

Võrratu lauljanna Cassandra Wilson ei lubanud Tallinna kontserdil pilte teha, foto on jäädvustus Moskva kontserdist. Foto: ITAR TASS

Hääleulatust mõõdetakse madala ja kõrge skaalal, seega kahedimensioonilisel skaalal. Cassandra Wilsoni hääl on kolmedimensiooniline. 3D-lauljanna.

Eriti hästi tuli see reedeõhtusel Nokia saali kontserdil välja siis, kui silmad sulgeda. Lavalt kostev muusika, eeskätt naisvokaal omandas puudutava sügavuse nagu eriti hästi tehtud prillikinos. Ma ei ole seda kunagi varem kogenud. Kuidas saab olla nii, et sa tunnetad enda ees hääle mahtu, ruumi, mida see enda alla võtab?

Tämbrilt on Wilsoni hääl nagu mõrkja meega kaetud terariist. Skalpell või kreissaag. «Laulja hääl on tema sisemaailma peegeldus,» ütles Wilson intervjuus Postimehele. See peab siis üks väga ilus ja jube maailm olema, tundsin ma kontserdil. Ma olen oma elus nii palju Cassandra Wilsonit kuulanud, et kui iga tunni eest üks euro makstaks, võiksin vist rantjee-elule mõelda. Teda elusast peast kuulata oli siiski mitu korda võimsam elamus, kui ükski helisüsteem edasi anda suudab. Laval tegi Wilson oma käte ja kehaga kogu aeg väikesi veidraid vigureid. Ei mingit ooperiprimadonna moodi dramaatilist ringutamist, pigem nagu väikesed lehvitused ja patsutused kätega, et hääl paremini välja tuleks.