Tõsiasi, et 1820. aastal ulatus aga ka Briti valitsuse võla suurus 300 protsendini SKTst, räägib meile Euroopa riikide toonasest finantsseisundist rohkem kui miski muu. «Ajajärgul, mil üle 60 protsendi SKTst ulatuvaid riigivõlgu peetakse ohu märgiks ja üle 100 protsendi küündivaid peatse maksejõuetuse kuulutajateks, tundub mõte, et ükski valitsus suudaks toime tulla rahvatulu kolm korda ületava võlakoormaga, peaaegu uskumatu,» kirjutab Macdonald.
Briti valitsus sai oma hiigelvõlaga aga tõepoolest hakkama, ja üsna muljetavaldaval moel veel pealegi. Armee rahastamiseks trükitud paberraha oli valla päästnud võlgnike huvisid teeniva mõõduka inflatsiooni, nii et võlakoorma raskus langes kõigepealt valuutale. Kuigi 19. sajandi algul ei kahelnud keegi selles, et naela piiranguteta kullaks vahetatavuse juurde tuleb igal juhul tagasi pöörduda, oli põhiküsimus selles, kas valuuta väärtus kulla suhtes tuleks lukku lüüa selle sõjaeelse või -järgse taseme juures. Pärast tuliseid vaidlusi jäi peale võlausaldajate hääl; 1819. aastal naasti naela ja kulla sõjaeelse pariteedi juurde ning veel kaks aastat hiljem oli Briti valuuta ka juba vabalt konverteeritav.
