Eesti inimvara võtmeprobleemide paneeldiskussioonis osalenud professor Mati Heidmets kutsus üles muljete asemel andmeid usaldama.
Heidmets kutsus rohkem argumenteerima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kust tuleb väide, et Eesti kõrgharidussüsteem on humanitaarsuunas kaldu? Mõne töösturi isiklikest muljetest?» küsis ta. Tema sõnul kinnitab haridusministeeriumi statistika, et Eesti kõrgharidus vastab struktuurilt Euroopa keskmisele.
Heidmets rääkis, et üldiseid probleeme näevad kõik, kuid ebakõlad tekivad siis, kui minnakse konkreetsete küsimuste juurde. Ta pidas põhjuseks puudulikke andmeid ja tegemata uuringuid. Tema sõnul tuleb info alles koguda ja andmebaas luua ning see on pikaajaline ja pidev protsess. Ta tõi eeskujuks Euroopa Komisjoni, mis tänu täpsetele alusandmetele sai 2020. aastaks seada inimvara küsimustes täpselt mõõdetavad eesmärgid.
Peamiseks Eesti probleemiks pidas Heidmets liiga suurt heterogeensust nii väikses ühiskonnas ehk sidususe peatükki. «ELi statistikast võime paista keskmised, kuid lõhed on väga suured. Tipud on väga head, mahajääjad väga taga.» Mahajääjate järeleaitamist pidas ts inimvara põhiküsimuseks.
Heidmetsa sõnul pole valdkondadel vahet, erinevused peaksid vähenema nii hariduses, rahvuste vahel ning maa ja linna võrdluses. «Eesti naised saavad meestest kolmandiku vähem palka, kuigi neil on kõrgem haridus, nad on tublid ja hakkajad,» tõi Heidmets esile soolise ebavõrdsuse palkades.
Heidmets käis välja oma visiooni. «Mul on siht silm ees. Täna räägitud usaldus- ja kindlustunne ühiskonnas peaks olema tasemel, et inimesed tahaks siia jääda, siin olla, end siin hästi tunda,» rääkis ta 10-20 aasta perspektiivist.
Viidates raporti paljudele teemadele ja aspkektidele ütles Heidmets, et edasine on prioriteetide küsimus ning valikuid peavad tegema otsustajad.