Millist tüüpi kirjanduse lugemine annab enesearendamiseks paremaid retsepte: kas eneseabiraamatud, psühholoogiauuringute kokkuvõtted või ilukirjandus, kus elutarkade tegelaste mõtteavalduste kaudu pakutav vaimutoit on üle valatud emotsioonide kastmega ning serveeritud süžeeliinide nõudel?
Aita Kivi viienda romaani «Keegi teine» läbi lugenud, kaldub kaalukauss ilukirjanduse kasuks. Küpse autori tähelepanekud annavad aimu tugevate tunnete sissetallatavatest voolusängidest mälumaastikel, millesse mälestused üha suubuvad ning mille needsamad mälestused vahel sellisteks kuristikeks uuristavad, et kallaste taga avanev maastik (see tähendab, tegelikkus) nähtamatuks muutub. Romaani peategelase korduvad mõttemustrid meenutavad mulle psühholoogi juurde tulnud inimese jutustust oma probleemide kujunemisest. Erinevus on siiski selles, et peategelane teeb läbi iseseisva enesetervendamise, kui sõnastab oma elutõed mõttepäevikuks ja lõimib mälestuste kanga andestavaks tagasivaateks.