Kahe maailmajao probleemid olid väga sarnased. Mõlemal juhul jõuti pärast aastakümnetepikkust revolutsioonilist ülesehitustööd maailmaturu hinnasignaalide korralekutsuvast mõjust isoleeritud, bürokraatlikule diktaadile allutatud käsumajanduseni. Seetõttu rõhutas Williamsoni reformiretsept läbi «õigete hindade» «õigete stiimuliteni» jõudmise olulisust ja kirjutas patsientidele kõigepealt ette väliskaubanduse liberaliseerimise. Kui hindade vabakslaskmise šokile järgnema pidanud teraapia end aga kahetsusväärselt paljudel juhtudel pikalt oodata lasi, jõuti Washingtonis järeldusele, et lisaks õigetele hindadele nõuab tervenemine ka «õigeid institutsioone». Kuitahes hästi kavatsetud väliskaubandusreform võis lõppude lõpuks takerduda korrumpeerunud tolliametnikesse.
Washingtoni konsensuse teises staadiumis üritasidki siis IMFi ja Maailmapanga tehnokraadid juhatada oma ravialused õigete institutsioonide juurde. Siin läksid aga asjad veel keerulisemaks. «Liigne rõhk laiahaardelisele institutsionaalsele reformile toob endaga kaasa lootusetult ambitsioonika ja sisuliselt üle jõu käiva reformikava. Ütelda Aafrika või Ladina-Ameerika vaeste riikide valitsustele, et nad peaksid üle võtma USA või Rootsi kõige esmaklassilisemad institutsioonid, on sama, kui ütelda, et ainus viis kasvada on saada täiskasvanuks – see ei ole eriti kasulik majanduspoliitiline nõuanne!» kirjutas Dani Rodrik oma 2006. aastal ilmunud artiklis «Hüvasti Washingtoni konsensus, tere tulemast Washingtoni segadus!». Rodriku sõnul polnud juba siis küsimus enam selles, «kas Washingtoni konsensus on elus või surnud; vaid selles, mis tema asemele tuleb.»
