Sirje Helme: nii kirik kui ka kõrts

Sirje Helme

FOTO: Artur Sadovski

Muuseumil on kohustusi, mida eelmistel sajanditel täitsid mitmed erinevad institut­sioonid, alustades kiriku ja lõpetades kõrtsiga, kirjutab kunsti­muuseumi direktor Sirje Helme.

Selleaastase muuseumiöö tunnuslauseks on «Öös on tähti», mis on igati õige mõte – muuseumiöös ongi muuseumid staarideks. Kui tunnuslausele aga teist pidi otsa vaadata, võib lugeda ka, et pimeduses on veel mõned tähed, mis teed valgustavad.

Selline lähenemine on ehk liiga ülepaisutatud, andes muuseumidele peaaegu religioosse tähenduse, aga kui analüüsida, mida muuseumidelt tänapäeval oodatakse, on vahel tunne, et asume erinevate sotsiaalsete kohustuste ristumiskohas, mida eelmistel sajanditel täitsid mitmed institutsioonid, alustades kiriku ja lõpetades kõrtsiga.

Lisaks suurtele muuseumidele on tuhandeid kohaliku tähtsusega muuseume, mis peavadki ennekõike oma kogukonnale olulised olema

Sel nädalal toimub Eesti Kunstimuuseumi Kumu kunstimuuseumis Euroopa muuseumide tähtsaim aastasündmus – Euroopa Muuseumifoorumi aastakonverents. Selle lõpetab pidulik auhinnagala Kadrioru kunstimuuseumis, kus selgub Euroopa aasta parim muuseum – autasu, mille 2008. aastal pälvis Kumu.

Sel aastal on ürituse peakorraldaja Eesti Kunstimuuseum, kuid tegu on tunnustusega kõigile Eesti muuseumidele kiire arengu ning silmapaistva töö eest. Lähtudes selle­aastastest nominentidest ja omaenda pikaajalisest kogemusest Euroopa Muuseumifoorumi kohtunike kogu liikmena, näen ma muuseumide arengu juures mitmeid huvitavaid suundumusi, millest mõnel soovin siinkohal pikemalt peatuda.

Me teame, muuseum on mäluasutus, kuid mida tähendab mälu – kas ainult minevikku? Mis on sellel tegemist tänase päevaga, tulevikuga? Teame, et tulevikku pole minevikuta, aga minevikku pole ka tulevikuta, st kui pole mälu kandjat (muuseumikülastajat, haritud inimest või ka lihtsalt huvilist), pole tähtsust enam ka minevikul. See on ränk koorem kanda, ja see on üks põhjus, miks muuseumid (mitte ainult Eestis) viimaste kümnendite jooksul oma tegevusvaldkondi laiendanud on, kombates ka oma identiteedi piire.

Ent mäluasutuse rolli kandmise kõrval loob piiride kompamise vajaduse veel üks teinegi aspekt – külastajate hulk! Pea kõikjal peavad riigi või omavalitsuse finantseeritud muuseumid end nii akadeemiliselt kui ka külastajate arvuga õigustama, ning viimane on järjest tähtsam rahastusargument.

Ma ei sea kahtluse alla riikide valmisolekut oma rahvuslikke kultuuriikoone igal juhul finantseerida, aga lisaks suurtele muuseumidele on tuhandeid väikeseid, kohaliku tähtsusega muuseume, mis tõepoolest peavadki ennekõike oma kogukonnale olulised olema ning mille külastajate hulk ei saa kunagi võistelda suurte metropolide muuseumide omaga. Ent püüdes uutele ootustele vastu tulla, on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud olulised muutused.

Värskeid suundumusi vedasid minu meelest kunstimuuseumid, kust sai alguse kaasaegse muuseumihoone kuvand. 1991. aastal avatud Frankfurdi Moodsa Kunsti Muuseum, Hans Holleini poolt vanalinna mahutatud «koogitükk», oli järgnevate suurejooneliste arhitektuuriobjektide alguseks. Üldsus teab ehk kõige enam kuulsat kunstimuuseumit Bilbaos, Frank Gehry geniaalset ehitist, mis muutis unise provintsilinna üheks olulisemaks turistide külastuspaigaks Hispaanias.

Eestis on seni kaks eripärase muuseumiarhitektuuri näidet: Kumu kunstimuuseum ja meremuuseumi Lennusadam. Kuivõrd huvitab külastajat muuseumide sisu ja kui palju hoone ise, teavad kõige paremini statistikat jälgivad ja raha lugevad muuseumide juhid, kuid selge on, et väline kuvand on vähemalt turistide meelitamiseks oluline. Mõelgem kasvõi sellele, kui palju on meedias räägitud Eesti Rahva Muuseumi eripärasest arhitektuursest ideest. Minu hinnangul palju rohkem kui tema sisust.

Silmapaistvale arhitektuurile järgnenud trend oli seotud IT-lahendustega. Seda, kui palju, kui vaimukalt ja harivalt on IT-lahendusi muuseumides kasutatud, pidasid mõnda aega oluliseks kõik Euroopa muuseume hinnanud kohtunikud. Eestis on kõige tähelepanuväärsemad IT-lahendused ilmselt ajaloomuuseumi Suurgildi hoones ja meremuuseumi Lennusadamas.

Ka saabuval konverentsil on esimene päev pühendatud IT-valdkonna ja muuseumide tegevuse ühistele huvidele. Praeguseks on aga seegi trend natuke möödanik, IT-lahendusi nähakse nüüd juba pigem muuseumi elementaarse osana.

Järgmine lööksõna oli «elamusmuuseum» ja minu meelest sai just sealt alguse protsess, mille üle tuleks pisut aru pidada. Termin iseenesest on kahemõõtmeline. Esiteks, missugune muuseum ei ole elamusmuuseum? Kumu avamisel rõhutasime, et see on elava kunsti muuseum, ja seda elamusmuuseumi esimeses, tavapärases tähenduses.

Teine aste tähendab n-ö kompleksteenindust – muuseum koos kohviku, kaupluse ja võimalike kergete programmidega. Sealt arenes välja uus trend – muuseum kui lugude vestmise paik. Suured ajaloolised ja kultuurilised narratiivid osutusid vanamoodsaks. Kui esemel puudus inimlik mõõde ja personaalne lugu, siis tema väärtus eksponeeritava esemena kahanes.

Kõik need arengufaasid on jätnud oma jälje – muuseumid on efektsetes ruumides (ajaloolistes või uutes), varustatud kõikvõimalike IT-lahendustega, tegelevad aktiivselt hariduslike publikuprogrammidega, on avatud erinevatele sotsiaalsetele gruppidele, hoiavad lapsi, jutustavad lugusid ja teevad etendusi. Kuhu edasi?

Sel aastal kandideerib Euroopa aasta muuseumi auhinnale 36 väga erinevat muuseumi – nii suuri riiklikke kui ka väikseid kogukondlikke mäluasutusi. Eriti paistavadki silma kitsale piirkonnale keskendunud muuseumid, mis hoolitsevad oma kogukonna, selle identiteedi ja kultuuri eest. Euroopa Nõukogu tunnustas oma selleaastase auhinnaga just üht kogukonnamuuseumidest – Türgis asuvat Baksi muuseumi, mis paikneb tõepoolest eikusagil, aga on suutnud kohalikule kogukonnale taas ühtekuuluvustunde tekitada. Võib-olla see ongi praegune trend – eepiline, rahvuslik, aga ka monumentaalne ja intensiivne. Kohalik, aga ometi rahvusvaheline – ehk tasub ka Eesti muuseumidel just sellele suunale mõelda.

Aga sellest, mis on järgmine trend, võin paari aasta pärast kirjutada…

Tagasi üles