Bakalureuseaste annab üldhariduse ja seega ei saa ka bakalureusetöölt oodata erilist teadussaavutust, vaid selle käigus üliõpilane alles õpib teaduslikku uurimistööd, ütles haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets.
Tänases Eesti Päevalehes kirjutab emeriitprofessor Rein Taagepera, et bakalaureusetööd ei peaks hirmutava pidulikkusega kuulutama ametlikuks lõputööks, vaid tihendama tseremoonitsemise asemel sisu, sest see on kõrghariduse omandamisel alles esimene etapp.
Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets ütles Taagepera mõtteid kommenteerides, et neis pole midagi väga uuenduslikku. «Eestis on alates 2002. aastast võimalik bakalaureusekraad saada nii eksami kui bakalaureusetöö tegemisega,» juhtis ta tähelepanu, et «lõputöö» pole sugugi kohustuslik. Ta rõhutas, et bakalaureuseõppe lõpule viimise viis on kuni osakonna tasemeni ülikooli enda otsustada. «See on ülikooli enda vastutada, kelle ja kuidas ta diplomi välja annab.»
Laidmetsa sõnul ei peagi üliõpilane peale kolmeaastast tudeerimist täiemahuliseks teadustööks valmis olema, vaid tegu on pigem üldharidusega. «Eks see on inertsist ja mugavusest ja kaitsmine on mõnes mõttes vana aja jäänuk,» arutles ta, miks bakalaureusetööga käib kaasas pidulikkuse ja lõpetatuse tunne.
Laidmets märkis, et ministeerium saab suunata vaid raha õppejõudude harimiseks ning arendustegevuseks. «Aga ega ei saa nõuda kogenud õppejõududelt, et nad kõigega kaasa tormaks.»
Bakalaureusetöö juures on Laidmetsa sõnul kõige olulisem, et üliõpilane õpiks uurimistööd tegema, püsitaks küsimused ja leiaks neile vastused – seega on juhendajal väga oluline roll.
«See on ikkagi ainult üks osa magistrikraadi omandamise teekonnast,» ütles Laidmets, rõhutades, et bakalureusetöö ei tohiks kuigi paljudel tudengitel «lõputööks» jääda. «Nad peaksid ikkagi leidma võimaluse edasi õppida, kas selle või mõnel muul erialal.» Laidmetsa sõnul piirdub bakalaureusediplomiga kolmandik üliõpilasi.
«Kahtlemata ei ole uus bakalaureus võrreldav vanaga, millega sai spetsialisti kraadi,» ütles Laidmets. «3+2 on loodud, et kõrgharidus oleks inimese jaoks paindlikum, kas või mobiilsuse mõttes.»
«Võib-olla meie häda on, et viimase 20 aasta jooksul on olnud liiga palju reforme,» tõdes Laidmets. Tema sõnul toimus üleminek nõukogudeaegselt süsteemilt ehk liialt omamoodi. See oli vaheetapp ja alles seejärel jõudsime ülejäänud Euroopaga võrdlust võimaldava 3+2 süsteemini.