Maarja Vaino: peaministri põige narratoloogiasse

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Peaminister Taavi Rõivase ametisse astumise kõnes kerkis esile mõiste «suur narratiiv». See jõudis meedias koguni pealkirjadesse ja on viimastel päevadel olnud ka paari arvamusloo aineks.

Rõivas ütles järgmist: «Me usume, et Eestil ei ole vaja «suurt narratiivi». Ainus narratiiv, mida me vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.»

Mihkel Kunnus viitab vastuolule terminiga kaasneva väite ja sisu vahel (««lootus paremale homsele» on ühe suurima narratiivi – progressimüüdi – lühim sõnastus», vt Postimees, 11. mai 2014), kuid keskendub siis peamiselt muule. Alo Lõhmus (ERRi portaalis) lähtub «narratiivist» kui kirjandusterminist, kuid suubub siis pigem päevapoliitikasse. Seetõttu tundub mulle, et väljend «suur narratiiv» ja sellega kaasnev tähendusväli vajab veel süvenemist.