Pensionile jäämine pole elu lõpp!

Tegutsemis- tahet täis: Ene Rämmeld ütleb, et mängiks mõnes Eesti teleseriaalis meelsasti mõnda mutti. «Olen ju vaba, võin Eestisse päris mitmeks kuuks tulla, kui vaja!» Foto: Liis Treimann

Pensionile jäämine on paljudele šokk. Nii juhtus ka näitleja Ene Rämmeldiga, kes leidis olukorrast väljapääsu kirjutama hakates.

Juba 33 aastat Prantsusmaal elav, kuid üsna tihti kodumaad väisav Ene Rämmeld (67) ütleb, et teda oskab kõige paremini iseloomustada poeg, kes kutsub teda pour­quoi pas’ks. See tähendab prantsuse keeles «miks mitte», ning nõnda on Rämmeld pealkirjastanud ka oma äsja ilmunud, järjekorras juba neljanda raamatu. Tegu on pooleldi autobiograafilise teosega, milles naispeategelane äsja väljateenitud puhkusele jäänud ning otsib võimalusi, kuidas kaela sadanud vabadusega toime tulla.

Rämmeld töötas aastaid Pariisis Pompidou keskuses, aga kaks aastat tagasi saabus hetk, mil tuli jääda vanaduspensionile. «Pompidou keskus on riigiasutus ja pidin sealt oma sünnipäeval lahkuma,» räägib teatri- ja filminäitleja, kes püsiva ja kindla sissetuleku nimel 17 aastat keskuse infolauas töötas. Jah, sissetulek oli võrreldes näitlemisega kaukasse kogunevaga väiksem, aga kindel. Vabakutseline näitleja ei saa ju pidevatele tööotstele loota, mis sest, et kasvõi ühes kuuldemängus osalemise eest võib Prantsusmaal kuu aega lahedalt elada.