Suurõppusel Kevadtorm õpivad USA õhudessantväelased eestlastelt peale õigete söögitaimede leidmise ka seda, kuidas metsas märkamatuks jääda. Õppetunnid tulevad aga valusalt kätte.
USA sõdurid õppisid jänesekapsast sööma
18. mai 2014, 08:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA õhudessantväelased istuvad metsa all kobaras koos nagu seenelised. Neid on juba kaugelt näha.
Roheliseks võõbatud nägudega, põõsast meenutavate kiivrite ja metsakarva Eesti mehi näiteks ei ole.
Ma arvan vähemalt, sest ma ei näe neid.
Eestlased olid eile prints Harryga kohtudes ainsad täielikult maskeerunud sõdurid. Nii brittidel kui ameeriklastel on heledalaigulised vormid ja näol pole triipugi.
Sellepärast ma ei imesta, kui seersant Ben Loggins ütleb puu all ja püssi kõrval rätsepaistmes, et maskeerumist peavad nad veel õppima.
Tegelikult mõtleb ta pigem sõidukite maskeerimist.
Loggins selgitab, et USA Eestis olev üksus on harjunud jalgsi liikuma. Kevadtormil Lõuna-Eestis sõidavad nad
veoautodega, mida on veelgi raskem märkamatult teha.
«Ma pean täielikult eestlasi kuulama, sest loomulikult ei ole mul siin kogemusi,» tunnistas kompanii ülem Dwayne Steppe.
«Olen siin aru saanud, kui oluline omada erinevaid oskusi. Siiani olen vaid õhukaitses osalenud.»
Eile näiteks lastigi üks autodest mängult õhku. Kõik said surma, kes seal sees istusid, teiste hulgas kompanii nooremleitnant Guy Perez..
«Oled pooleks tunniks mängust väljas,» selgitas Perez, mida Kevadtormil «surma saamine» tähendab.
«Meil on läinud hästi, aga kui see kõik oleks päriselus toimunud, oleks meil väga palju haavatuid ja surnuid,» tunnistasid mehed.
Ameeriklaste tugevuseks on linnalahingud ja hõivamine, kindlasti mitte tihe metsaala.
«Me oleme teinud vigu,» tunnistas Loggins.
«Me õpime iga päev juurde,» lisas Steppe. Näiteks näitas Scoutspataljoni veebel Jaanus Kundla neile, milline jänesekapsas välja näeb.
«Pidavat palju C vitamiini olema,» naeris Steppe. «Päris hapu on.»
Eestlased õpivad Scoutspataljoni veebeli Jaanus Kundla sõnul aga tuntud 173. õhudessantbrigaadi kompanii sõduritelt relvade käsitlemist.
Ameeriklased mängivad Kevadtormil vaenlast, kes ründab lõuna- ja idapoolt.
«Selles mõttes oleks hea, kui eestlased võidaksid,» ütlevad nad toidupakke lahti tõmmates. Eestlased on ameeriklaste toidupakkide peale kadedad.
Nende pakkides on näiteks sealihakonserv, milles pole sealiha.
Ameeriklaste arvates saavad eestlased jällegi rohkem süüa. Sellepärast vahetavadki nad aegajalt toidupakke.
Te olete kõik nii kenad üksteise vastu! Muudkui kiidate teineteist!
Mehed naeravad: «Me oleme ju liitlased!»
Nii et olete siin suurteks sõpradeks saanud?
Kõik noogutavad.
Liitlasvägedesse, nö. punasesse meeskonda, kuulub umbes 1000 sõdurit - eestlaste Scoutspataljoni kõrval britid, ameeriklased, lätlased ja leedukad.
Nende rünnakut kaitsevad Sinised ehk kõik Eesti kaitseväes aega teenivad sõdurid, õhuväelased, mereväelased ja lisaks poolakad - kokku üle 3000 sõduri.
Liitlasväed on esimese kolme päeva jooksul saavutanud kõik püstitatud eesmärgid. Mehed pole ise endaga rahule jäänud.
Aasta ja pool sõduriametit pidanud Sacha Schukin Californiast: «Ma arvan, et ajateenijad on palju paremad kui meie.»
Kolm aastat teeninud Hawaiist pärit Daniel Lambert: «Me eeldasime, et sõdime ajateenijate vastu, aga nad paistavad kui professionaalid.»
Kevadtormi osalejad poevad magamiskottidesse alles pärast keskööd, üles aetakse nad linnulauluga kella viiest.
Mänge jälgivad vahekohtunikud. Kokku osaleb Kevadtormi õppustel 76 USA kaitseväelast.