Suvist külaelu kaunistab kiikede kägin

Foto: Margus Ansu

Mida kõike Kobratu küla toimekamad mehed tosin aastat tagasi mõtlesid, kui mäele kiige püsti panid, ei oska nüüd enam keegi öelda. Kiike oli aga vaja, sest nõnda ütles neile ühine sisemine tunne.

Kiik kerkiski ilusa avara vaatega mäele otse vana liivakarjääri servale Narva maantee kõrval. Üks ühistöö põhjustest oli kindlasti see, et Kobratu küla kokkutulekud ja jaanituled mööduksid mõnusamalt.

Kuidas kiik kokku sai, ei ole Somelari Jüril täpselt meeles. Tema enda talli juures see töö käis – põhikonstruktsioon metallist, palgid põhitaladele lisatugedeks, istumisaluseks lauad. Abiks olid kindlasti vend Toomas ja Soomi Uuno. Kes veel, on meelest läinud.

Hea ja tugev kiik

Aga kiik sai hea ja tugev, nii et on kenasti vastu pidanud tänini, kuigi kiikumas on käinud peale külarahva paljud teisedki. Näiteks väiksemad koolilapsed ja muud mudilased.

Kui mõned kooli- ja lasteaiaekskursioonid on juba jaanalinde ja hobuseid vaadanud, on nad vahel pidanud enne edasisõitmist kiigemäel piknikut. Ja mõni hobupäevalinegi on kaunil suveõhtul või -ööl kiikumas käinud.

Kiikesid ja kiigekohti põhjalikult uurinud ja inimgeograafias magistrikraadi saanud Piret Pungas juhtus mõni päev tagasi sellesse Tartumaa kaunisse paika esimest korda. Ta on seni kokku puutunud umbes saja kiigega.

Kui palju on Eestis igat sorti suuri ja väikseid kiikesid ühtekokku, ei tea ilmselt mitte keegi. Pungase kuue aasta taguse uuringu üht tulemust kasutades saab ligikaudu arvutades teada, et meie riigis on külakiikesid enam kui 500. Et ka Kobratus on üks, oli talle meeldiv uudis.

Asjatundjale meeldis väga maaliline vaade, mis avanes juba poolel mäkketõusul. Taamal on ühel pool metsatukk ja teisel pool laiuvad põllud. Kiigeplats ise on samuti avar. «Siin on ruumi nii pillimehele kui ka tantsijatele. Heas mõttes nii klassikalist kiigekohta sageli ei leiagi,» ütles ta.

Põhjas ja lõunas

Kobratu kiik kuulub Põhja-Eesti kiigetüüpi. Sellele mahub vähemalt neli inimest.
Niisugust kiike hakati vanasti kasutama enamasti suvistepühade ajal kuni jaanipäevani, ent kohati kiiguti kogu suve vabal ajal. Põhja-Eestis oli kiik märksa suurem ja tugevam kui Lõuna-Eestis, aga põhja pool kiiguti ka aasta jooksul pikemat aega.

Lõuna-Eesti kiik on kitsas, ühel otsal on üks ja teisel otsal teine kiikuja. «Seda kiigetüüpi leidub ka Põhja-Lätis,» selgitas Pungas.

Kiikumine, mida nimetati Lõuna-Tartumaal, Võru- ja Setumaal hällimiseks, oli folklorist Mall Hiiemäe andmetel sealkandis iseloomulik lihavõtte- ehk ülestõusmispühade ajal.

Seost ülestõusmispühadega seletavad mitmed legendid: nii näiteks nähti kiigelt paremini Kristuse hauda ja rõõmust kiikuvat päikest, kirjutab Hiiemäe raamatus «Päiv ei ole päiväle veli». Kuid Lõuna-Eestis kiiguti ennemuiste ka jaanipäeval. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid lauldes.

«Kiigel on lauldud vanu mütoloogiasugemetega regilaule, mille puhul võib samuti oletada jälgi seosest pööripäevapühaga,» märgib Hiiemäe. «Vana laulutraditsiooni asendumisel uuemate laulude ja rahvalike autorilauludega leidis jaaniõhtu veetmisel aina enam kohta pillimäng ja tants.»

Tänapäevalgi

Tänapäevastest lauludest sobib kiigeplatsile jaaniõhtuks nagu õli tulle Kukerpillide laul Hando Runneli sõnadele, kus leiduvad ka säherdused read: «Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu, / kus parimad piigad ja pudelis õlu. / Kus suveööd kaunistas kiikede kägin, / kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin.»

Kas pole kummaline, et niisugune ürgne tegevus, mille Eestisse jõudmise aeg ja päritolu ulatub väidetavalt ristiusustamise eelsesse aega, on populaarne tänapäevalgi?! Miks on inimesed kiikunud ja miks nad teevad seda ka internetiajastul?

Piret Pungase uurimistöös tehtud küsitluse andmeid lihtsalt kokku võttes: ligi kolmandik inimesi läheb kiikuma selleks, et saada kokku sõprade ja tuttavatega, ning teine kolmandik läheb sõprade ja tuttavatega kiigeplatsile selleks, et kiikuda.

«Nii et ühelt poolt füsioloogiline vajadus ja tegevuse meeldivus ning teiselt poolt sotsiaal-ne vajadus,» ütles Pungas. «Füsioloogilise vajaduse teemal olen ma kiusanud õige mitut psühholoogi. Väidetavalt vallandub kiikuja organismis dopamiin, mis tekitab inimeses heaolutunde.»

On aga ka neid, kes ei kannata kiikumist ja kellel läheb sellest süda pahaks.
«Nii juhtub eelkõige täiskasvanutega, noored taluvad kiikumist üldjuhul paremini,» ütles Pungas.

«Põhjus on taas füsioloogias. Tasakaaluelund asub sisekõrvas ja hakkab vanuse kasvades jäigemaks muutuma. Küllap seegi on üks põhjustest, mis vähendab vanemate inimeste kiikumishimu.»

Miks aga siiski see vana komme kadunud ei ole? Lisaks füsioloogilisele vajadusele nimetas Pungas sotsiaalset vajadust. See rakendub pigem maakohtades, kus külaeluliikumine on tekitanud tarviduse rõhutada oma identiteeti, ümbritsev keskkond pakub sobivamaid võimalusi ja ka suhtlusringkond on väiksem.

Küllap ei ole kiikumine kadunud ka nostalgia tõttu. «Nii mõnigi, kes on lapsepõlves kiikunud, mõtleb oma lapsele kiige ehitamisest – et nii tore oli...» rääkis Pungas.

Eesti külakiigekultuuri jätkuv elujõulisus on nii Euroopas kui ka maailmas üsna haruldane. Pungase andmeil leidub selliseid suuri külakiikesid, kus hoo tegemiseks läheb vaja vähemalt kahte inimest, veel vaid Soomes ja Lätis. Mõnigi välismaalane on vaadanud sellist asja kui ilmutist.

«Suured külakiiged on vähemalt senise info põhjal väga unikaalsed,» lisas ta. «Minu käest on üks rootslane küsinud, kuidas käib külakiige ehitamine. Neil olevat kunagi ammu olnud kiiged küll, aga tänapäeval enam ei ole. Lõuna-Soomes pidavat veel mõni olema. Lätis siiski veel mitme inimese kiigel ikka kiigutakse.»

Karjääri veerel

Kui asjatundja Kobratu küla kiike uuris, avaldas ta rinnuni rohus kahlates kahtlust, kas sel aastal kiigemäel jaanituld ikka tehakse. Sellisele arvamusele viis teda tähelepanek, et heinamüürist ümbritsetud lõkkeplatsile ei olnud põletamismaterjali kogutud ja kiigeni ei viinud tallatud rada.

Somelari Jüri on teistsugusel arvamusel. Niitmiseks pidi minema vahetult enne jaani. Ja kiikujaid võib tulla ka tänavusel hobupäeval, mis on 31. juulil. Kuid ta lisas, et tänavused kiikumised sellel kiigel võivad jääda päris viimaseks.

Nimelt on Soku Mati müünud oma maatüki, millel on Kobratu küla kiik, liivakarjääri laiendamisest huvitatud ettevõttele. Juba on tekkinud kiigeplatsi servale sildid, mis hoiatavad esialgu veel järsu nõlva eest. Ent varsti võib kopp haugata maad sellest kohast, kuhu külamehed on püstitanud dopamiini tekitamise vahendi.

Tartu vallavanem Aivar Soop loodab Kobratu kiigemäel kiikumise jätku ka järgmiseks suveks, sest praegu veel karjäärist väga palju liiva ei veeta. Suured kiiged on tema andmetel vallas praegu ka Lähte alevikus ja Raadi mõisa taga. Nende ja uute ehitamine on sõltunud ja hakkab pihta eelkõige külarahva enda tahtmisest.