Ilves: võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle

President Toomas Hendrik Ilves.

FOTO: Margus Ansu

Postimees.ee toob lugejateni president Toomas Hendrik Ilvese kõne tänaselt Võidupüha paraadilt Viljandis.


Lugupeetavad kaitseliitlased ja kaitseväelased,
hea Eesti rahvas.

Eesti riik sündis oma aja ära elanud impeeriumite kokkuvarisemise taustal. See avas paljudele rahvastele võimaluse ennast määratleda ning luua oma riik.

Kuid ainuüksi oma riigi loomise võimalusest poleks piisanud. Ennekõike pidime ise endas ära tundma soovi riigi rajamiseks, tundma tahet oma asju ise otsustada.

Eesti mõte pidi olema küps, et õigel hetkel tegutseda. Eesti vaim pidi olema valmis, et oma eesmärkide eest seista ja vajadusel neid kaitsta.

Ja nagu teame, pidid meie esiisad ja -emad iseolemise õigust relva ja oma elu hinnaga kaitsma.

Võit Vabadussõjas oli rahva vaimu võit ebakindluse ja hirmu üle. Liikusime mööda tundmatut teed, kuid siht oli meil selge.

Vabadussõtta läinud Eesti rahvaväes ei olnud oluline sotsiaalne päritolu, varanduslik seis, haridus ega rahvus. Esimesena Eestit kaitsma asunud vabatahtlikele olid tähtsad ideed ja eesmärk, truudus oma põhimõtetele.

Eesti rahvaväes võitlesid õlg õla kõrval eestlastega sakslased ja venelased, soomlased ja lätlased, juudid ja teised siinsed rahvad. Sõdisid aadlikud ja talupojad, kaupmehed ja üliõpilased.

Nad kõik võitlesid demokraatia ja Eesti Vabariigi eest.

Eesti oli Vabadussõjas ja on ka tänapäeval meie kõigi ühine asi.

Head sõbrad.

Nii nagu Vabadussõja-aegses Eesti rahvaväes, pole ka tänases Eesti kaitseväes oluline ei ajateenija ega ohvitseri sotsiaalne päritolu ega rahvus. Meie kaitseväes teenib eestlaste kõrval palju venelastest, ukrainlastest ja teistest rahvustest Eesti kodanikke.

Eesti kaitseväest kui heast lõimumiskeskkonnast on varemgi räägitud ja ma usun, et põhjusega. Kuidas muidu olekski Võrumaalt pärit eestlasest ja Narvast pärit venelasest noormehel võimalik teineteisega kohtuda?

Aga kaitsevägi ei lõimi Eesti ühiskonnas mitte ainult eestlasi ja venelasi. Küsimus pole ju vaid selles, kas Võrumaa ja Narva poiss elu jooksul teineteisega kokku puutuvad. Küsimus on ju ka selles, kuidas ja millal ristuvad näiteks Läänemaa kaluri ja Tartu professori poja teed.

Jah, võib-olla ülikoolis on see võimalik, aga mujal üsna ebatõenäoline. Ja see on probleem.

Probleem seetõttu, et Eesti on liiga väike selleks, et lubada endale erinevaid ühiskonnakihte, kelle vahel sisulist suhtlemist ja dialoogi pole, ning kes teineteisega haruharva, kui üldse, kokku puutuvad.

Väikeriigi tugevus ja võlu ongi selles, et eraelus tunneb minister töömeest ja kirjanik talunikku ning neil on teemasid, mida omavahel arutada. Väikeriik toimib edukalt vaid siis, kui ta on sisemiselt demokraatlik ja avatud.

Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub.

Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada annab, et tema jaoks on ajateenistus ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, popstaar või sportlane – vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.

Head kaasmaalased.

Kaks päeva tagasi möödus seitsekümmend aastat sellest masendavast päevast, mil Eesti valitsus andis okupatsioonijõududele alla ning me kaotasime oma iseseisvuse, õiguse ise otsustada oma saatuse üle.

Sestsaadik oleme palju kuulnud või ka ise ütelnud, et me oleksime ikka pidanud vastu hakkama. Selle üle on vaieldud 70 aastat.

See riigikaotuse haav ei parane, see eristab ja lõhestab ning annab elujõudu meie ajaloo müstilisteks tõlgendusteks ega lase alati rahulikult homseid sihte seada.

70 aastat tagasi oli igal noormehel kohustus teenida Eesti sõjaväes. Siis oli meil reservarmee, kes oleks vajaduse ja poliitilise tahte olemasolu korral saanud vastu hakata.

Ka tänane Eesti kaitsevägi põhineb reservarmeele. Ajateenistuse põhiline eesmärk on anda igale tervele kodanikule kaasaegne sõjaline ettevalmistus, et raskel hetkel oleks meil korraliku sõjalise ettevalmistusega mehi ja naisi, kes suudaksid oma riiki kaitsta.

Selle eesmärgi saavutamiseks ajateenistusest ei piisa. See eeldab ka reservõppuste korraldamist ja laiemalt laitmatut mobilisatsioonisüsteemi, inimesi ja relvastust.

Reservõppekogunemiste süsteem on viimastel aastatel jalad alla saanud. Selle üle on mul siiralt hea meel.

Neile, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha kaitseväeteenistust läbida, pakub Eesti mitte vähem olulise alternatiivteenistuse võimalust. Ka see võimaldab oma riiki seesmiselt tugevdada.

Ajateenistus kaitseväes koos toimiva alternatiivteenistusega on üheselt selge märk, millega meie noor kaaskodanik meile kõigile tõestab, et Eesti käekäik ei ole talle ükskõik.

Kui aga kaitseväeteenistust või siis alternatiivteenistust nähakse ajaraiskamisena, asjana, mida keegi teine peaks tegema, siis, ma kardan, pole ka mingit mõtet küsida, et «kas me oleksime pidanud vastu hakkama?».

Kui me pole valmis oma riigi eest seisma, miks peaksime ootama, et riik seisaks meie eest? Olgu Euroopa Liidu piirides vabu eneseteostusvõimalusi tagades või NATO liikmena ühtset turvasüsteemi jagades.

Kaitseväelased ja kaitseliitlased,
head sõbrad.

Eesti Kaitseliit sündis siinsamas Viljandimaal, kui aduti, et Esimese maailmasõja rindelt Lätis lahkunud tsaariarmee sõdalaste jõugud hakkasid ohustama Eesti kodude turvalisust. Sellest sündis Sakala malev ja koos sellega idee, mis tõestab oma elujõudu ka ligi sada aastat hiljem.

Tänapäeva mõistes väljendab Kaitseliit vabatahtliku algatusena meie kodanikuühiskonna kaitsetahet. Aga tema roll on püsinud muutumatuna.

Võimalikku agressorit ei heiduta meie rahvaarv ega absoluutarvudes väike armee. Heidutab hoopis arusaam, et rahvas on valmis oma riiki kaitsma ning oskab seda vajaduse korral ka teha. Et rahvas hakkab vajadusel vastu.

Ma tunnen uhkust, kui vaatan täna siia üles rivistatud kaitseliitlasi. Täpselt samasugust uhkust tundsin nädalapäevad tagasi, kui kuulsin USA merejalaväe ohvitseri tunnustamas eesti sõjaväelaste professionaalsusest NATO ühisoperatsioonil BALTOPS. Need kiita saanud sõjaväelased olid just kaitseliitlased.

Kallid kaaskodanikud.

Täna, võidupühal, mõtleme Eesti riigi relvastatud kaitsele. Tõsi, meie riiki kaitseb NATO, aga NATO teeb seda efektiivselt vaid juhul, kui me oleme ise valmis oma riiki kaitsma. Kaitsma ajateenistuses ja reservis, alternatiivteenistuses ja kaitseliidus.

Koos sellega kaitseme iseseisva demokraatliku riigi õiguseid, võimalusi ja vabadusi. Kaitskem neid väärtusi.

Ja mäletagem seejuures oma esiisasid ja -emasid, Vabadussõja võitjaid, kellele võlgneme tänu oma iseolemise eest. Kutsun kõiki üles viima täna lilli oma kodukandi lähima Vabadussõja monumendi juurde. Saagu sellest ilus traditsioon, meie ühine tänuavaldus.

Kaunist võidupüha!
 

Tagasi üles
Back