Mati Pallasma: võta üks ja viska teist

Mati Pallasma Foto: SCANPIX

Tänavu on kevade tulekuga ka linnapilt värvikam – tänavaid kaunistavad klantspildid nagu aastate eest maipühade ajal, vanemad härrad-prouad kobedamaks retušeeritud, noorematele elukogenud näod ette maalitud. Kuus nende hulgast pääseb Brüsselisse. Kõik näitamaks, et kavas on tuua õnn nii meie endi kui kogu suure kodumaa õuele. «Kodu» on küll kolinud idast läände, kuid üleskutsete ning hüüdlausete – varasema nimega propaganda, praegu tuntud kampaaniana – mõte ja tonaalsus on jäänud samaks. Sama kinnitasid meie toonased juhid ja kinnitavad ka praegused, sama väidavad ka need poliitredised, kes oskavad võimul püsida iga riigikorra ajal.

Vaadates neid nägusid ja lugedes nimesid, saad aru, kui suur ja mitmekesine on issanda loomaaed. On peibutusparte ja õnneotsijaid, kuid ka neid, kes loodavad tõega midagi ära teha. Mõni tahab siit ära, sest siin pole tal lootust kuhugi tõusta, mõni läheb ära, sest siinne töö on tehtud. Eks suur raha tõmba ka omajagu, ikkagi marjamaa.

Mille järgi sa vaene hing neid valid? Parteide ja nende väidetavate vaadete järgi? Jama. Kui kodus põhimõttelistes küsimustes (maksupoliitika, sotsiaalsfäär) lepitamatud erakonnad heidavad europarlamendis samasoolistena ühte sängi, pole parteil ega reklaamitavatel vaadetel vähemalt Eesti jaoks vahet. Haritusest ja oskustest ei räägita sõnagi, peaasi kui suu peas ja jutt jookseb. Valiku tegemine isikliku sümpaatia järgi on eriti raske: kes on sümpaatne ja tubli, seda ei tahaks ära saata, kes on loll ja vastumeelne, sellele ei raatsi häält raisata.