Irina Tokareva: lambad, oinad ja muud

Irina Tokareva Foto: Mihkel Maripuu

2007. aastal, paar kuud pärast kurikuulsaid pronksöö sündmusi, mil ajalehed kirjutasid palju sellest, kuidas eestlaste ja venelaste suhted on äärmuseni pingestunud, sõitsin bussiga Tallinnast Pärnusse. Sõitjate seltskond oli soliidne, kõik süvenenud oma raamatuisse, ajalehtedesse ja sülearvuteisse. Minu kõrvalistmel reisis eestlane, kes ootamatult hakkas mulle rääkima sellest, kuidas talle üldse ei meeldi venelased: laisad, metsikud, ettearvamatud – tõeline oht Eesti riigile.

Vaevalt jõudsin hakata talle vastu vaidlema, kui ringi vaadates märkasin teiste sõitjate nägusid. Nendele oli selgelt kirjutatud kohmetus ja soov, et «oraator» rutem vait jääks. Minu ärritus läks kohe üle. Kas ikka tasub võtta isikliku solvanguna ühe inimese halvustavat väljaütlemist ning solvuda seejuures mitte üksnes tema peale, vaid kogu Eesti ühiskonna ja riigi peale tervikuna?

See lugu meenus mulle kahe nädala eest, kui venekeelne Postimees avaldas ajakirjanik Nils Niitra päevakommentaari «Putini lambakari» (vt PM 5.05), milles kutsus venelasi üles: «Kui te tahate, et me [eestlased] teid päriselt austame, siis ärge toetage Putinit.» Ninakas, üleolev toon, lõikav pealkiri… Kuid igaühel on õigus oma arvamusele ning – olgu teinekord ka teravate – arvamuste vahetus on vajalik osa suhtlemisest, kui inimesed tahavad üksteist mõista. Umbes nii ma vastasin pahastele lugejatele. Üks neist saatis avaldamiseks oma vastulause, millele, nagu ta kinnitas, oleks andnud allkirja sajad tema tuttavad. Kahjuks sisaldas see aga sellisel hulgal loomariigist pärit epiteete, et kirja eluterve tuum – et keegi ei hakka püüdlema selle inimese austust, kes ise teisi ei austa – läks täielikult kaotsi.