Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/05/23/3055312t1h507b.jpg)
Kevadine meri on heledam, otsekui oleks kõrgemalt käiv päike teda pleegitanud. Ta on ka vaiksem, mis annab mõtlikult vaadata. Vaatamise ja mõtlemise pärast ma tulin ta juurde. Mõned kilomeetrid linnast välja, piki asfaltteed, mida mööda rasked autod veavad sadamasse paberipuud.
Roomassaare sadam rajati siia neemenukale juba 120 aastat tagasi. Ma vaatan silla rinnakupealselt Liivi lahele, kus silmapiiri keskmes seisab Abruka saar oma erilise metsa ja raamatuisse jäädvustatud eluga. Tema tagant ei näe ma Linnusita saart ega Kirjurahu, kus koelmutel hallhülged vääriskaladega maiustavad. Kevadiselt erksalt lendavad üle kajakad ja siinsamas sadama sopi käärus küünitavad valged luiged madalamast veest söögipoolist. Paremat kätt sirutub Sõrve säär soojema ja rikkama Euroopa poole. Justkui sild, mis lõpeb Kura kurgus.