Bruno Pao: mere ääres Maarja juures

Foto: Egon Ligi / Saarte Hääl

Kevadine meri on heledam, otsekui oleks kõrgemalt käiv päike teda pleegitanud. Ta on ka vaiksem, mis annab mõtlikult vaadata. Vaatamise ja mõtlemise pärast ma tulin ta juurde. Mõned kilomeetrid linnast välja, piki asfaltteed, mida mööda rasked autod veavad sadamasse paberipuud.

Roomassaare sadam rajati siia neemenukale juba 120 aastat tagasi. Ma vaatan silla rinnakupealselt Liivi lahele, kus silmapiiri keskmes seisab Abruka saar oma erilise metsa ja raamatuisse jäädvustatud eluga. Tema tagant ei näe ma Linnusita saart ega Kirjurahu, kus koelmutel hallhülged vääriskaladega maiustavad. Kevadiselt erksalt lendavad üle kajakad ja siinsamas sadama sopi käärus küünitavad valged luiged madalamast veest söögipoolist. Paremat kätt sirutub Sõrve säär soojema ja rikkama Euroopa poole. Justkui sild, mis lõpeb Kura kurgus.

Sisesadamas on ujuvsildade äärde juba kinnitatud purjejahid järgmise regati ootel. Ruhnu ja Abruka laevad on läinud varakult oma liinitööle. Ainult lootsikaater ­ootab hetke, millal Rootsi kaubalaev on Saaremaalt raiutud propsidega lastitud ja loots saab täita oma kohust laev välja viia. Teine on juba reidil sissetoomist ootamas. See on üks ekspordivoogudest, mis toob Saaremaa metsaomanikele tulu ja metsaärimeestele kasumit.