Maestro Saturnilt

Foto: SCANPIX

Ülemöödunud neljapäeval oleks saanud 100-aastaseks 20. sajandi üks tähelepanuväärsemaid ja ekstsentrilisemaid muusikategelasi, jazz-pianist, bändiliider ja kosmo-ideoloog Sun Ra. Sun Ra sündis 1914 Alabama osariigis, kus mustanahaliste elu oli just täpselt selline, nagu ta oli.

Keerulise reaalsuse eest pages noor Sun Ra (sel ajal kandis ta siiski nime Hermann Poole Blount, kuid 1952 muutis nime ametlikult Sun Ra-ks, kuna ristinime pidas ta paljude teistega sarnaselt orjanimeks) koomiksite värvilisse maailma.

Sun Ra õppis kohalikus põllumajandusülikoolis, kui teda 1937 tabas edasise elu seisukohalt määravaks saanud ilmutus, mille käigus leidis ta end ufode poolt Saturnile teleporteerituna. Kuna ufod jõudsid Ameerika massiteadvusse alles 1947, oli ta ajast taas kord pisut ees. Hiljem märkis ta oma CVsse sünnikohana mitte Alabama, vaid Saturni. Muidugi ei maksa teda pidada põllumehest asjaarmastajaks jazz-autsaideriks, vaid tal oli keskkoolist olemas hea muusikaharidus, mida ta erinevates muusikalistes kooslustes praktilises mõttes ka timmis.

Sun Ra-st ametlik jazz’i-kaanon eriti ei räägi, kuna kaanon on üldjuhul elitaristlik-akadeemiline. Sun Ra muusikas kohtus elektrooniline (oli üks esimesi, kes hakkas elektrilisi pille kasutama) avangard tolleaegse sci-fi-massikultuuriga (koomiksid, B-filmid), kõrge kohtus madalaga ja see tekitas soliidsetes ringkondades ninakrimpsutamisi. Tema plaadid kandsid pealkirju nagu «Heliocentric Worlds of Sun Ra», «Atlantis» või «Astro Black». Plaate andis Ra välja enda plaadifirma El Saturn all tiraažiga 75 eksemplari ja müüdi neid otse kontsertidel.

Diskograafia koosneb tal enam kui 200 nimetusest ja sellega peetakse teda 20. sajandi üheks produktiivsemaks muusikuks. Kuna nimetusi on palju, kõigub loomulikult ka kvaliteet. Helilooja Karlheinz Stockhausen, kes Sun Ra loomingut üldiselt hindas, kirjeldas tema Arkestra (sellisel moel nimetas Ra oma orkestrit) 1970. aastal nähtud esinemist järgmiselt: «Esimesed pool tundi oli see avangardseim elektrooniline muusika, mida olen kuulnud, ja pärast seda läks lahti mingi simman.» Selline simman Stockhausenile ei meeldinud.