Eesti mehe viimane kiri: «Anna sigadele süüa!»

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülo Jürgenson koos poja Raivoga heina­pressi parandamas.
Ülo Jürgenson koos poja Raivoga heina­pressi parandamas. Foto: perekonnaarhiiv

Nad istusid perega koos ja arutasid, kas rääkida see lugu algusest lõpuni ära. Nad otsustasid rääkida. Iseenesest polnud Ülo Jürgensoni (72) elus midagi väga erakordset. Tema panus Eestile on kuus tublit last ja nüüd juba ka lapselapsed. Ta pidas talu, aga selle toodangut enam ei vajatud. Ka Ülo tervis oli läbi ja siis tegi mees 7. veebruaril seda, mida on teinud paljud eesti mehed enne teda.

Ometi kannavad lood Ülost minu jaoks sellist vaimsust, mis on koos kõigi oma plusside ja miinustega kadumas minevikku. Selles vaimsuses puudub ärimehele või poliitikule omane libedus ning kõike juhib usk, et tööd tehes tuleb ka õnn ja armastus. Eelkõige tuletab Ülo mulle ja paljudele teistelegi meelde meie isasid ja vanaisasid. Istume vana talumaja köögis, pereema Maila võtab ahjust välja aurava rabarberikoogi ja pakub selle juurde kohvi.

Ülo poeg Raivo: Vanaisa sai selle 16,6-hektarilise talu ostuõiguse riigilt pärast Vabadussõjas osalemist. Kui ta vanaemaga abiellus, kinkis äi veel viis hektarit juurde. Tolle aja kohta oli see korralik talu. Isa ostis nüüd, uuel ajal veel seitse hektarit metsa juurde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles