Merle Talvik: elagem endale!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Merle Talvik

FOTO: Liis Treimann

Näitleja Merle Talvik taastub 60. sünnipäeva eel infarktist ning hoiatab kõiki ületöötamise eest.

Tööpostil: Merle naaseb Musta Luige kostüümilaenutusse tööle juba paari kuu pärast.

FOTO: Erakogu.

Hiilgavalt mängitud: Vanalinnastuudio «Naiskonnas» koos Ülle Kaljustega (vasakul). Kontrolletendusel mängis Merle Hollywoodi-nimelist tegelaskuju eriti veenvalt.

FOTO: Erakogu.

Varietees: kuna Merle võttis «Päike, jälle päike» võtetel stressi tõttu 12 kilo juurde, ei saanud ta numbris «Vaeslapse käsikivi» kaua kaasa lüüa. Ei andnud enam vaeslapse mõõtu välja!

FOTO: Erakogu.

Sõbrad: Marta Vaarik ja Merle poeg Karl Olaf 90ndate esimesel poolel.

FOTO: Erakogu.

Peaosaline muusikafilmis: Mosfilmis vändatud laiformaatfilm «Päike, jälle päike» jõudis ekraanidele 1976. aastal. Pildil Merle Talvik Tonja rollis.

FOTO: Erakogu.

Merle Talvik on veel mitu kuud haiguslehel, kuid näeb pärast aprilli lõpus läbi elatud infarkti uskumatult hea välja – taastusravi on igati mõjunud. Selge see, et nüüdsest tuleb oma elustiili muuta, ning Merle on sellega juba alustanud. Muu hulgas püüab ta olla vähem emotsionaalne, ehkki näitlejanatuuriga inimesele on see raske.

Europarlamenti valimas ikka käisid?

Loomulikult. Ma olen alati oma kodanikukohust täitnud. Läksin kohe hommikul, sest pärast seda oli vaja ju suvilasse mulda kraapima minna. Mida ma muidugi eriti kõvasti teha ei tohi, sest ma … töötasin ennast läbi.

Inimene nagu mina – hobuse­aastal sündinud Kaksikud – on ju nagu maneežihobune, et annad aga piitsa takka ja muudkui jookseb ja jookseb. Nii olengi aina tööd teinud, aga ühel päeval ütles pump üles.

Teadsin niigi, et ükskord see juhtub, sest süda hakkas streikima juba varem. Olen ju elanud elu kohutava tempoga, juba lapsest saati töötanud, ja mulle on seda ka öeldud, et mul on kuue inimese töövõime. Ja kui mind veel kiidetakse, siis olen selline hobune, et just kiitmise järel hakkan veel rohkem tööle. Kui ikka 40 aastat järjest töötad ja kui veel magamata ööd ka juurde arvestada, mis sa siis tahad! Ühel päeval ei pea süda sellele vastu.

Mis juhtus?

Vahetasin autol rehve, need tundusid tookord õudselt rasked. Tavaliselt võtsin ikka kaks rehvi korraga, et need 8. korrusele rõdule viia, aga seekord tundsin, et isegi ühekaupa on täitsa raske.

Kaheksandale korrusele?!

Kaheksas jah, aga liftini on ju ka vaja tassida.

Südamest käis valu läbi?

Ei, infarkt algab imelikult. Minul algas see justkui kõrvetistega – söögitorus ja rinnus, hinge hakkas matma, lõpuks ei saanud enam hingata ja minestus hakkas tulema. Lootsin algul, et läheb niisama üle. Ja kui ma need rehvid olin ära pannud, läkski. Sõitsin siis Suurupisse suvilasse – tööd oli ju vaja teha. Aga enam ma midagi teha ei saanudki, mõistsin, et must pole enam üldse asja, valu läks nii hulluks.

Mõtlesin veel tükk aega, mida teha, aga leidsin, et kiirabi pole mõtet sinna tellida – olin seda ema pärast kolm korda teinud, ja oi kui kaua see kohaletulek aega võtab! Naabreid polnud ka kohal, see juhtus aprillis, ja otsustasin, et pean ise linna poole saama. Võtsin tahtejõu kokku, et mitte roolis kokku kukkuda – see tugevus mul on, sest olen kogu elu minestada kartnud. Tahtejõud on mul tugev.

Oled ju kaheteistkümnendat põlve eestlane!

No ma ütlen – Vargamäe värk! On niisugune sõna: peab. Ja siis ma lihtsalt pidasin. Mõtlesin koha välja, kus kinni pidada ja et tellin kiirabi, aga vedasin ennast ikkagi koduni välja.

Oli see mikro- või päris ehtne infarkt?

Päris ehtne. Öeldi, et see oli tõsine hoiatus teile.

Mida nüüd eluviisis muutma pead?

Tuleb hakata iseendale elama. See oligi jumalik märk, et mitte ennastohverdavalt teistele, vaid endale. Pean võtma asju rahulikult. Enam ma raskeid asju tõsta ja tassida ei tohi, ärrituda ei tohi. (Südamest naerdes.) Aga see on ju minu puhul niisugune naljanumber, sest ma ei oska üldse rahulikult rääkida!

Ja loomulikult pidin suitsetamise maha jätma. Nüüd saab juba viis nädalat täis.

Tõmbad e-sigaretti?

Ei, ei, seda koletist ei taha ma üldse. Mina niisuguseid imemise asju ei usalda, need on kahtlased. Öeldi, et mahajätmisel on raske aeg alles ees. Õnneks ei ole suitsetamine mul kogu aeg meeleski. Aga vaat – ükspäev oli vaja õmblema (Merle on aastakümneid ka õmblejana tegutsenud – toim) hakata, sest inimesed tulid küsima, kas ikka pulmadeks saab valmis. Ja nii kui võtsin kanga, no ei saa! Ei tea, kust otsast alustada, nii metsikult tahtsin suitsu, et aju tööle hakkaks. Tegin seda pluusikest nagu Tallinna linna.

Kõige jubedam on kehakaal, mis võib muutuda – ma ei teagi sellist, kes on maha jätnud ja kaal muutunud pole.

Sina oled alla võtnud.

Praegu jah, ma pole ju veel suitsustressi jõudnud. Õnneks pole mul praegu häda kedagi.

Minna saab ju ainult paremaks!

Loomulikult. Organism tundub nii puhas, nagu oleksin uuesti sündinud. Olen justkui igasugu patustest asjadest eemal. (Naerab.)

Mõtlesin algul, et mis ma ikka sest kõigest räägin, aga vaata, väga palju on selliseid inimesi, kes ei tule selle pealegi – töötavad oma südame läbi juba noorena. Mulle öeldi ju ka, et naisterahva kohta olen sellise paugu jaoks ikka liiga noor.

Alustasid tõesti töötamisega väga noorelt. Kohe pärast keskkooli lõpetamist sai sinust Viru varietee artist?

Jah, kohe 1973. aasta juuli alguses.

Ning said šoki. Oled ju öelnud, et ei teadnud enne isegi, mis on viin ja mehed.

Ei saanud ma mingit šokki, see oli ju nõukogude varieteeteater, kus tantsisid Estonia artistid, ega see pordumaja olnud, nalja teed või?

Kapitalistlikku kabareed nägin alles 1981. aastal Lääne-Saksamaal, kui Tallinna kammerkooriga Hamburgis esinemas käisime. Giid viis, naeris ja ütles vaikselt, et see pole muidugi Viru varietee. No see oli ikka väga porduvärk… Kui kava läbi sai, siis meie, nõukogude inimesed, tulime ära nii, et keegi ei julgenud üksteisele otsa vaadata.

Mis seal siis toimus? Postitants?

Mis tühja postitants! Lavastuslikud episoodid sugulisest vahekorrast, kõikvõimalikud variandid, aga läbi huumori. Algul ehmatas, aga poole pealt otsisin nalja üles ja kui naersin, vaatasid teised mind veel imelikumalt.

Ja kui välja tulime, siis parteilasest grupijuht ütles: «Nüüd nägimegi kapitalistliku maailma pahupoolt.» Pärast seda oli kõigil kohe hea olla.

Nii et Viru varietee oli väga korralik koht. Lõpuks kutsusin vanemadki sellepärast vaatama, et nad midagi halba ei arvaks. Paljad tagumikud tulid lavale siis, kui mina varietees enam ei töötanud.

Aga lavaka esimesel kursusel läbielatuga ei anna vist midagi hilisemat võrrelda?

Seda küll. Õppisin ju konservatooriumi kahes kateedris korraga – dirigeerimist ja näitlemist üheaegselt. Mulle anti võimalus lavakasse üle minna alles pärast dirigeerimise teise kursuse lõpetamist. Need on kaks eriala, milles on kõige suurem koormus üldse. Et saaksin linnukese kirja, et jääksin üldse hingekirja, pidin pidevalt läbima eri trajektoore taksoga. Taksoraha teenimiseks aga töötasin öösiti varietees, pluss veel õmblesin ka, laulsin Kustas Kikerpuu pundis tausta, kusjuures lindistasime ka öösiti. Aasta jooksul magasin ööpäevas keskmiselt kaks-kolm tundi.

Aga taksot oli ju nõukaajal raske saada. Või olid püsiklient ja dispetšerid sulle lihtsalt andsid?

Varietees töötades olin küll püsi­klient. See oli tavaline, et kui istusin Viru juures taksosse, siis ei küsitud aadressi, vaid küsiti, et kas koju.

Umbes samal ajal sattusid ka Mosfilmi muusikafilmi «Päike, jälle päike» peaossa. Kuidas?

Üks ballettmeister Moskvast tegi Vene Draamateatris oma diplomilavastust ja tal oli vaja seal tantsutruppi. Käis meid Virus vaatamas, tahtis algul kuut tüdrukut ja mind solistiks, aga teised hüppasid alt ära, sest päevastes proovides käimise asemel pidid nad oma väikesi lapsi kasvatama, ning nii jäingi üksi. See ballettmeister soovitas mind, kui Mosfilm uut nägu otsima hakkas.

Mind oli palju varemgi filmi kutsutud, Gruziafilmi ja Armenfilmi, küll need pommitasid, aga mina kartsin.

Mida sa kartsid? Musti mehi?

Oi jumal, muidugi! Isegi Moskvas öeldi, et teame neid musti mehi, teame neid režissööre – tõmbavad läbi ja mingit filmi sa ei saa! Ütlesin kõikidele ära.

Operaator Jüri Garšnek nägi mind juhuslikult ja küsis, miks ma ometi pärast mitut kutsumist Moskvasse proovivõttele ei sõida. (Naerab.) Ja mina nii vastasingi, et olen kuulnud, et lavastajad tõmbavad lihtsalt läbi ja filmi sa ei näe, pead olema režissööri armuke – ja mina ei sõida kuskile. Tema vastu, et nalja teed või? Seal on naisrežissöör! Ja operaator on tema mees! Alles siis julgesin minna ja sain kohe peaosa. Mul polnud raskusi venekeelse laulmise imiteerimisega, laulud olid kõik juba lindistatud, aga tekstist ei saanud ma tuhkagi aru, sest vene keelt ma ei osanud.

Aga me ei jõudnud seda filmi ühe suvega ära võtta, sest režissööril lõhkes pimesool ja üldse oldi ajaga ummikus – Krimmis Krõmskoi oblastis Mõssovoje külas, Kertši poolsaare tipus aeti ju palju kohalikku veini, nii et kogu meeskond oli pidevalt täis.

See oli ikka täiesti tagumine koht, isegi süüa polnud midagi. Võtsin 12 kilo juurde, sest ainevahetus läks sassi – elasin ainult šokolaadist. Mul langeb kehakaal kohinal, kui pole mingeid muresid, saan puhata ega pea närveerima, aga stressist võin juurde võtta. Ma olen üks tagurpidi Ants!

Võtted lükkusid järgmisse kevadesse, kui mul oli käsil lavaka teise kursuse lõpetamine. Filmimehed arvasid aga, et mulle peab diplom Mosfilmi peaosa eest niisama kätte antama, ja siis, keset võttepäeva võtsin kostüümi seljast ja põgenesin lennukile, et eksamitele minna. Jätsin võtted pooleli! Helistasin ühele tuttavale ja ütlesin, et tule mulle autoga järele.

Oi, siis oli jama, suur jama...

Miks sa akadeemilist puhkust ei võtnud?

Siis polnud see kombeks! Pealegi olid nad ise süüdi – eelmise aasta augustis käis ju ainult jokutamine. Muudkui päevita ja uju, päevita ja uju! Terve kuu jooksul oli üks võttepäev, ja siis ma sattusin ka nakkushaiglasse, kust põgenesin.

Mul olid riided kotiga kaasas ja panin end minibussis riidesse – nii kui nägin, et viidi suurde haiglakompleksi ja bussi tagauks lahti tehti, nii ma sealt välja jooksin ja pistsin väravast välja punuma. Mulle karjuti vaid järele, et kuhu te ometi lähete, võ že sovsem bolnaja (vene k «olete ju täitsa haige» – toim).

Mis haigus sul siis oli?

Mul ei olnudki haigust! Ma ei osanud vene keeles seletada, et kui mind võtete käigus visati sügavasse vette, siis see merelaine, see mere­vesi, mida ma sisse neelasin, ümberringi tohutud kõrvetavad meduu­sid… Kartsin, neelasin meeletult merevett ja kõikjal oli tohutu tõmbetuul. Siis tirisid oskamatud inimesed mu iga natukese aja tagant veest välja paati. Mul oli magu veest välja veninud, palavik 40 kraadi, kõht lahti, oksendasin. See oli lihtsalt psüühiline trauma, aga ma ei osanud seda seletada ja mõeldi, et inostrankal on jumal teab mis viirus.

Muide, et kuuekraadises merevees vastu peaksin, joodeti mulle teed viinaga, mille ma sama kiiresti välja oksendasin, kuna polnud varem viina suu sissegi võtnud.

Noh, ja siis kevadel, kui mul on kõige raskemad eksamid – teine kursus on ju teatrikoolis otsustav –, siis hakkavad nemad uuesti filmima! Ja arvavad, et peaksin diplomi eksamiteta saama – ma ei võinud ju sellise jutuga Tallinna minna. Ma nii vihastasin!

Teine režissöör tuli mulle Tallinna järele ja rääkis kooli juhtkonna pehmeks, sest nii palju materjali oli juba võetud, ja lubati ühtlasi eksamitega arvestada.

Sa oled ju veel pidanud põgenema, näiteks Kiievi miilitsast?

See oli teine film, «Kiirus». Mind võeti Kiievi lennujaamas kinni, sest suitsetasin vales kohas.

Talv oli, aga seal – kahe klaasukse vahel – olid teisedki suitsetanud, maas oli kümnesentimeetrine konikiht. Sel hetkel polnud aga uste vahel kedagi peale minu, ja tulid kaks erariides kutti, haarasid küünarnukkidest ning hakkasid mind kuskile tirima. Midagi selgitamata. Ma ei saanud üldse aru, milles asi!

Olin ju Virus töötanud, teadsin, kes ja mis on KGB, nii et mul hakkas hirm. Mulle oli aga öeldud, et ega Ukraina miilits eestlasi eriti salli, ja kui korraks käed lahti rebisin, panin otsejoones telefoniputkasse. Õnneks olid mul teise režissööri number peas ja sain talle öelda, et mind viiakse miilitsasse. Rohkem ei saanud, siis olid nad mul järel ja jälle tirisid.

Režissöör ja autojuht otsisid mind samal ajal lennujaamas. Kadunud, ei ole inimest! Sest lendu lükati tundide viisi edasi ja ei öeldud, millal see väljub, ning see tegi veelgi närvilisemaks. Kiirustasin Tallinna kontrolletendusele, mõtlesin, mis siis saab, kui ma kohale ei jõua?!

Millega see kõik lõppes?

Sellega, et režissöör helistas teisele režissöörile ja kurtis, et ta ei leia Merlet, ja talle vastati, et Merle viidi miilitsasse. Nad tulid mulle sinna järele ja üritasid asja selgitada, ning miilitsapolkovnik, kellele selgitati, ei saanud arugi, milles küsimus on. Tema nägi vaid hüsteerilist naist, kes räägib teist keelt, ja režissöör aina kordas, et kas sa, kurat, oled vait, sa ei tea, mida tähendab Ukraina miilits, sa ei tule siit elusana välja, kui vait ei jää!

Ja siis ühel hetkel tundsin, et nüüd on õige aeg. Et lennuk läheb. Ja jooksin jaoskonnast minema. Vaatasin: ühtki inimest pole, äkki näen üht lennujaama töötajat, ütlesin, et kiirustan Tallinna lennukile. «Oodake, küsin, kas trapp on veel ees,» vastas ta, palus veidi lennukit «kinni hoida» ja hüüdis siis, et jookske nüüd! Maad oli umbes kilomeeter, ja ma jooksin. Kuulsin veel, kuidas piloot küsis stjuardessilt, et mida me ootame, ja kui trapp eest ära võeti ja lennuk sõitma hakkas, siis nutsin terve tee. Küll see stjuardess mind rahustas, aga ta ju ei kujutanud ette, mis ma olin üle elanud… Ma olin nii läbi!

Hommikuks jõudsin koju ja kahe tunni pärast oli kontrolletendus. Baskin ütles, et väga hea, nii läbi sa peadki seda rolli tehes olema. See oli «Naiskonna» etendus, kus kehastasin Hollywoodi, sportlast, kes kogu aeg pidu pidas ning oli seepärast pidevalt väsinud.

Eesti publik mäletab sind pigem filmist «Teisikud».

Sellest oleks saanud palju parema filmi, kui oleks aega olnud. Kahju, et tohutu tempo oli peal, sest olime Jaak Joalaga teiste asjadega seotud. Mina tegin Leningradis paralleelselt «Kiirust» ja temal olid kontserdid. Nii kiire oli, et stsenaariumi ei jõutud eestikeelseks tõlkida, ja kuna ma kõigest aru ei saanud, siis Lembit Ulfsak tõlkis lauseid ette.

Kuidas saab mängida, kui sa tekstist arugi ei saa?

«Päike, jälle päike» oli üldse anekdoot, sest režissöör tegi mulle pantomiimi. Mul oli küll sõnastik ja üritasin aeg-ajalt millestki aru saada, aga nad nämmutasid mulle kõik nii ette ära, et panin «õhust». Kui ma ei saanud aru, mida tähendab «sprjatatsa», siis režissöör ronis laua alla ja peitis end ära.

«Pikk tee düünides» oli ka raske, mul seal küll väga suur osa polnud, kuigi kandideerisin ka peaosale. Aga ma poleks seda ära mänginud – olin liiga noor ja nägin selleks ka liiga noor välja. Selle filmi võtetel püüdsin oma tegelaskuju teksti ikka enne ära tõlkida, aga vahel ei jõudnud. Kord proovi tehes ütles režissöör: «Midagi ei klapi. Ma ei saa mõttest aru.» Olin teksti öelnud vale suhtumise, vale rõhuga. Ja mul oli piinlik öelda, et ma nii palju vene keelt ei oska. Aga «Kiiruses» lugesin oma osa juba ise sisse.

Su elu on niigi nagu film!

Mul on kogu aeg elu nagu film. Sest mul kogu aeg juhtub. Iga päev juhtub, ja kui vahel nendest juhtumistest räägin, siis… Noh, näiteks selle sama südamepauguga seotult juhtus igasugu asju. Enne mind oli ka sõbranna haiglas ja tegime koos piltigi, kõik arvasid, et jube kihvtid mutid, mõtlesid uued haiglakostüümid välja, võiks kitlites stiilipeo teha… Peaks nagu tõsine asi olema, aga nii naerma ajas!

Ega mulle haiguste üle kurta meeldigi, aga minu lugu on teistele hoiatuseks ning eks varsti olen tööl tagasi. Esialgu olen veel mõne kuu haiguslehel. «Naabriplika» võtted algavad juulis, täitsa õigel ajal.

Miks 90ndatel filmis mängimine peaaegu otsa sai?

Sest tuli Eesti Vabariik ja piirid läksid kinni. Eesti filmgi oli madalseisus ja kõik hakkas muutuma, lagunema. Nõukaaegne filmitegemise masinavärk kadus. Sel ajal – tegelikult juba 80ndate algusest – töötasin 20 aastat Vanalinnastuudios.

Elasid 14 aastat koos pianist Margus Kappeliga. Kuidas tutvusite?

Lihtsalt sattus nii, et olime igal pool koos. Ta õppis siis veel muusikakeskkoolis, kui mina olin selle lõpetanud, teadsime teineteist ammu. Armumine tekkis aga hoopis siis, kui tegime noorsooteatri rokk-ooperit «Johnny», tema mängis seal Rujaga ja mina mängisin Paabulindu. Õhtul nägime varietees ja nii puutusimegi kogu aeg kokku.

Ja siis sündis poeg…

Poeg sündis tükk aega hiljem. Tema on ikka nagu enamik noori – arvutifänn. Aga enam ma tema tegemistesse oma nina ei topi, sest ega mulle ka meeldi, kui puuritakse ja uuritakse. Ma ei salli uudishimulikke inimesi. Ma ise ka ei kannatanud, kui näiteks ema liiga palju küsis.

Olete Karl Olafiga eri teid läinud, sina ju arvutit ei tunne?

Sest ma pole sellega tegelenud, pole tahtnud tegeleda. Mina, kes ma olen käinud füüsikaolümpiaadil ja olnud nutikas, saaksin arvutioskuse kindlasti väga kiiresti kätte. Kui poiss oli väike ja arvuti kodus, ei julgenud ma seda torkida, sest arvasin, et programmid võivad sassi minna.

Ja ma ju näen, kui närviliseks inimesed arvutiga muutuvad. Näiteks bussis – selle asemel et inimene jälgiks loodust, vaataks välja, puhkaks, näpitakse nutitelefoni! Lähen seda nähes endast välja.

Aeg lendab ikka väga kiiresti küll. Seda tunnen juba ammu, et enam ei saa aastatest aru.

Millest see tuleb?

Ei saa aru! Siuh ja siuh, ja aasta on läinud! Ainus, mis kaugusesse kaob, on pensionile jäämine. Selline tunne on, et sinna ei jõua elada, ausalt. Juba ammu tundsin, et ma ei jaksa tööd teha, tundsin, et süda on läbi ja väsinud. Tundsin, et mul oleks aeg pensionil olla, töötada nii palju ja sellise koormusega, mis on mulle sobilik, ja teha tööd, mida teeksin rõõmuga, aga mitte, et ma pean.

Tahangi öelda inimestele: ärge rügage oma südant läbi, siis võite inimene olla ka siis, kui pensioni saama hakkate.



Merle Talvik

Sündinud 6. juunil 1954 Tallinnas.

Lõpetas 1973. aastal Tallinna muusikakeskkooli, 1978. aastal konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana.

Töötanud Viru varietees ja Tartus Kaunase restoranis tantsija ja lauljana, näitlejana ühe hooaja Vanemuises, aasta raadio segakoori lauljana ja seejärel 20 aastat Vanalinnastuudios näitlejana.

Mänginud enam kui 20 mängufilmis.

Praegu töötab põhikohaga kostüümilaenutuses Must Luik (koristaja, pesupesija, triikija, klienditeenindaja, stilist, konstruktor, disainer, kunstnik, rätsep, juurdelõikaja, tikkija, butafoor, õpetaja, juhataja asetäitja).

Olnud kaks korda abielus, poeg.

Tagasi üles