Riigikontrolli eile avaldatud audit võttis pulkadeks lahti selle, kuidas Eesti Panga tahtlik tegevus jättis 22 aastat tagasi siinsed ettevõtjad kaitseta ja mängis vene petturitele kätte kümneid miljoneid dollareid eestlaste raha.
Silmus petturite ümber tõmbub kokku
13. juuni 2014, 12:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On selgelt näha, et see oli ettekavatsetud tegevus, kusjuures Eesti riik aitas sellele kaasa,» nentis riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo.
Kuidas teisiti nimetada seda, et Eesti Panga juht Vahur Kraft kirjutas 1995. aastal Venemaa ettevõtte TSL Internationali nimele tühjalt kohalt 32,3 miljonit dollarit Eesti ettevõtjate raha, Eesti Pank lasi Balti Ühispangal (UBB) selle kolme eri maksekäsuga edasi kanda ning Kraft kiitis lõpuks veel Venemaale saadetud kirjas kanded heaks?
Õigupoolest on see vaid üks episood pikas reas: eksimused VEBi kriisi lahendamisel algasid juba kolm aastat varem.
Karuteene Eesti riigile
1992. aasta jaanuaris külmutas Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidium valuuta kasutamise sealses välismajanduspangas, et aidata pank välja makseraskustest. Sellega jäid Venemaale kinni kahe siinse panga – Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja UBB – kontod, mille kaudu liigutati rahavoogusid Venemaalt.
Riigikontroll tuvastas, et selle asemel et pahaaimamatuid hoiustajaid Eestis panga varade külmutamisest teavitada, jätkasid pangad väljamakseid ja tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud.
«Üllatav, et midagi ette ei võetud. Tõenäoliselt loodeti, et see on ajutine Venemaa korralagedus ja küll asi laheneb,» pakkus Olgo.
Sellega tegid pangad Eesti riigile hiljem karuteene, sest Vene firmade maksed külmutatud kontodele jätkusid ja sinna kinni jäänud raha paisus algsest viis korda suuremaks. Samamoodi ka summa, mida Eesti riigil tuli pärast pankade päästmiseks kulutada.
1992. aasta sügiseks olidki pangad Eestis nii rahatud, et see ähvardas krahhiga kogu riiki. Pankadele pandi moratoorium ning riigikogu tegi 1993. aasta jaanuaris drastilise sammu: panku koormanud külmutatud nõuded 890,5 miljoni krooni väärtuses tõsteti nende bilansist ümber VEB Fondi.
Edasi ostsid valitsus ja Eesti Pank pankade sertifikaadid riigi võlakirjadega välja, et nood pääseksid likviidsuskriisist. Teised fondi jäänud ettevõtjad jäid tühjade pihkudega. Siiani pole teada, kes täpselt otsustas, kelle nõuded VEB Fondi kantakse.
«Kokku kanti sinna 58–59 protsenti hoiustest. Ülejäänud said pärast moratooriumi lõppu oma raha edasi kasutada,» tõi peakontrolör veel ühe näite valikulisest suhtumisest.
Plaan näis toona hea: anda nõuete kinnitamiseks välja sertifikaadid, panna fondi haldajaks riigipank ja seada sihiks raha kähku Venemaalt tagasi saada. Riigikontroll tuvastas aga, et plaani tagamõte oli vaid krooni likviidsuse säilitamine.
Näiteks otsustasid valitsus ja keskpank, et VEB Fondi koondatud rahast 357 miljonit nimetatakse pankade rahaks ja ülejäänud hoiustajate omaks.
«Tegelikult oli selline jaotamine kunstlik. Selgitati lihtsalt välja summa, mida on vaja anda pankadele, et nad vastu peaksid,» lausus Olgo.
Kaks skeemi ühekorraga
Eesti Pank aga loobus üldse riigikogu pandud ülesannet täitmast, ei moodustanud VEB Fondi registrit ja andis selle ülesande aastaid hiljem hoopis Põhja-Eesti Pangale. Kõik see tõi kaasa olukorra, kus VEB Fondis olevad summad hakkasid valuutakurssidest sõltuvalt kõikuma, lootus raha tagasisaamiseks kadus ja sertifikaatide väärtus kukkus kolinal.
Kõik see lõi soodsa pinnase petturitele, kes tahtsid nõuded skeemitades rahaks teha. Näiteks tuvastas audit, et Põhja-Eesti Panga omanikud müüsid rahumeeli olematuid sertifikaate.
Kuigi audit ei tuvastanud, kes punus 32 miljoni dollari skeemi, usub Olgo, et korraga toimis kaks skeemi. «Esimene oli valitsuse ja Eesti Panga skeem, kuidas panku päästa. Teine skeem – mida tehti sertifikaatidega – tuli hiljem, sest need otsused sõltusid ju Venemaa pangast, kes otsustas ühel hetkel hüvitama hakata,» sõnas ta.
Olgo hinnangul pididki petturid teadma mõlema skeemi detaile ja seda, mis teiselpool piiri toimub.
Pärast seda, kui Krafti allkirjaga paber 1995. aastal eesti-vene ärimehe Aleksandr Mati firmale TSL International 32,3 miljoni dollari väärtuses nõudeid andis, ei saanud mees raha veel välja võtta. Ta vajas lisaks Eesti Panga korraldust UBB-le, et see raha VEB Pangas TSLi nimele kannaks.
Olgo sõnul ostis TSL 1997.–1998. aastal samas vääringus sertifikaate kokku lihtsalt suitsukatteks.
«Kui nad poleks seda teinud, siis ühel hetkel oleks tekkinud olukord, kus TSLile raha välja maksmise järel oleks VEB Pangas saldojääk vähenenud poole võrra, aga VEB registris mitte. Ilmselgelt oleks see tekitanud varem või hiljem tähelepanu ja tõstatanud küsimuse seaduserikkumisest,» ütles peakontrolör.
Tulemas ka teine audit
Ei keskpanga kunagine juht Vahur Kraft, tema eelkäija Siim Kallas ega teised pangandusjuhid ei mäleta enda sõnul, kes väljamakseks korralduse andis. Küll aga seadis Krafti saadetud paber Eesti rahanduse suurde ohtu.
«Kui näiteks TSL poleks sertifikaate kokku ostnud ja Venemaa oleks otsustanud kontod lahti külmutada, siis TSL oleks võinud minna panka ja öelda, et pool sellest rahast on minu oma, kuna selle kohta on Eesti riigipanga kinnitus,» ütles Olgo.
Jälgede varjamiseks pingutati märkimisväärselt. Näiteks avastas riigikontroll 2004. aastal, et 1996. aasta toimik VEB Fondi auditi kohta on kaduma läinud. Teadaolevalt on see seni ainuke kadunud riigikontrolli toimik.
Kes vastutab? «Sellises sõnastuses meie ei ole näinud dokumente, et tegu oleks Vahur Krafti ja Siim Kallase tahtliku tegevusega,» jäi riigikontrolör Alar Karis diplomaatiliseks.
Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni juht Rainer Vakra (SDE) nii tagasihoidlik ei olnud ja lubas, et komisjoni audit on süüdlaste jaoks karmim.
«Toonased tippjuhid on kõik võtnud põhimõtte, et mida vähem sa räägid, seda parem on. Mitte keegi ei ole tulnud ja öelnud ausalt, miks selliseid otsuseid tehti,» ütles ta. «Mind teeb murelikuks see üksteist toetav mittemäletamine. Ühiskondlik hukkamõist sellele on isegi tähtsam kui see, et keegi saaks rahatrahvi või kriminaalkaristuse.»