Nädala plaat: ekstsentriline paraad

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jack White
Jack White Foto: SCANPIX

Jack White

«Lazaretto»

Third Man / X

Hinne 4

Eksperimenteeriva ekstsentriku Jack White’i teine sooloalbum on kõike muud kui keskpärane üle kompresseeritud ja üle mängitud kitarririffide paraad. Kohati näibki, et plaadi saundile on pööratud rohkem tähelepanu kui meloodiale ja rütmidele. Analoogtehnika suure austaja ja kollektsionäärina tuntud White salvestas selle oma klassikalise 8-realise stuudiomagnetofoniga, kuna sellise salvestuse kõla meeldib talle digividinatest rohkem. Lihtne.

38-aastane Jack White ehk kodanikunimega John Anthony Gillis on mees nagu orkester ja orkester nagu mees. Katoliiklikus peres kümnenda ja ühtlasi noorima lapsena kasvanud Jack hakkas trumme mängima juba kuueselt, maailma pani aga endast rääkima 1999. aastal, kui koos tollase abikaasa Megiga loodud duo The White Stripes üllitas oma esimese, omanimelise kauamängiva. Juba siis oli põhjust rääkida enamast kui muusikast. Puna-valge-musta identideediga bänd müristas vasturääkivustest ja kooskõladest, tegi nalja ja oli tõsine. Ja ega keegi ei teadnud täpselt, kas nad on meest-naist või venda-õde.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles