Urmas Vadi: milleks on meile vaja luuletajat?

Urmas Vadi Foto: Erakogu

Kõik, kes me midagi Juhan Liivist teame, teame, et ta oli hull. Lausa kahekordne hull. Esimeseks suurushullustus: ta arvas, et on Vene tsaari ja Koidula poeg ja et talle peab kuuluma Poola kroon.

Teiseks põdes ta jälitusmaaniat, et kõik kuulavad ja vaatavad teda ja ajavad taga, ta ei saa olla ei linnas ega maal, ei õues ega toas. Eriti aga häiris teda politsei. Liiv kujutas ette, et politseinikud on isegi tal maakodus lae peal, on puurinud läbi lae augu ja vahivad teda sealt. Huvitav, kui kiiresti läheks Juhan Liiv hulluks tänapäeva kaamerate, GPSide ja igasugu jälgimis- ja jäljejätmistehnoloogiate juures?

Mida rohkem aga selle Liivi hulluse peale mõelda, seda enam olen ma veendumusel, et Liiv ei olnud hull. Vaid ta aeti hulluks. Ja sellele on tegelikult viidanud ka mõned tema kaasaegsed. See aeg ja need olud, kuhu Liiv potsatas, olid ikka kõike muud kui Liivile ja tema luulele vastuvõtlikud. Tuglas on oma Liivi monograafias kirjeldanud väga hästi 1800. aastate lõppu, mil rahvusliku liikumise vaimustus oli vaibunud, kui talude väljaostmisbuumile järgnes masu, kui kirjanikena võtsid maad need, kes kirjutasid vaid lilledest ja liblikatest.