Tänapäeva täiskasvanud on käest ära!

Töölaua taga: Leelo Tungal ajakirja Hea Laps toimetuses. Foto: Andres Haabu

Lemmikloom toob inimestes esile nende parema poole. Nii võiks sõnastada Leelo Tungla vastse proosateose esimesena kätte tuleva sõnumi. Lugemist jätkates lisandub sellele veel tõdemusi, mida autor just teisele täiskasvanule südamele panna tahab.

Tungal on alati laste (ja koerte) poolel. Talle teeb muret praegusel ajal võimust võttev suundumus, et lapsed on pahatihti üksi jäetud. Iga kord isegi mitte füüsiliselt. Tööd murdval, karjääri tegeval vanemal puudub jaks kodu ja lapsega tegeleda. Vahet pole, kas pere on vaene või rikas. Vahet pole, kas isa on Soomes ehitaja või Brüsselis ametnik. Kunagi kõneks olnud igatsustasu peaks aga maksma hoopis lapsele, mitte kõrgel ja kaugel asuvale täiskasvanule, leiab Tungal.

Raamat jutustab lastest ja loomast. Sellel tõsielulisel nüüdisaegsel lool on «vanade heade (lastejutu)aegade» mekk man. Autor kõrvutab kaht peret. Kummaski viibib üks vanematest (küll erineval põhjusel) eemal. Üks tüdruk elab suures majas, neil on teenija ning mõistagi palju raha. Teise tüdruku peres tuleb hoolega raha lugeda. Üks on enesekindel ja ettevõtlik, teine tagasihoidlik ja äraootav.