Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/06/13/3112883t1h880b.jpg)
Alljärgnevate mõtete ajendajaks on hea kolleegi Lea Altnurme arvamuslugu «Usk ei sure välja», mis ilmus hiljuti AKs (PM, 3.05). Minu tagamõte ei ole kristlust päästa või võidelda nn uue vaimsuse vastu. Juba seetõttu mitte, et küsimus tõest ning sellest, mis aitab elus orienteeruda ja rahus surra, ei ole taandatav kvantiteedile. Kristluse või mõne teise religiooni või liikumise tõde või ebatõde, kehtivus või mittekehtivus pole tuvastatav järgijate hulga põhjal.
Küll aga inspireerib mind reageerima soov aidata vältida ohtu, et sotsioloogia muutub naiivseks propagandaks. Seda nii seetõttu, et ei olda põhimõistete kasutamises piisavalt kriitiline, kui ka sellise kirjatöö mõjuvõimu pärast – selle pärast, millist tulevikku see konstrueerib, millist arusaamist juurutab ning mille levitamise instrument see tahes või tahtmata on.