Jaan Tooming: mehed ja naised, loomad ja täid

Jaan Tooming Foto: Margus Ansu

Elame tapamajas... Igaüks ootab oma järjekorda, mil surm ta ära koristab. Seda märkas juba filosoof Pascal. Ainult ainuraksed poolduvad, seega on surematud, kuid meie muudkui sünnime ja sureme. Bioloogid ei taha eriti rääkida, kuidas algas suguline paljunemine, see on üks tume lehekülg bioloogias. Aga nüüd peame leppima siin kaduvas maailmas, et oleme surelikud, kuigi paljud elavad nii, nagu oleksid nad igavesed. Ja paljud elavad nagu unes. Mis tähendab ärkvelolek? Raske on teha vahet une ja tegelikkuse vahel, kuigi arvame, et oskame vahet teha.

Mees ja naine... Oleme harjunud sellega. Et kas oleme mees või naine. Ja seksime ning toodame lapsi. Aga ka laps sureb kord, ikka hea on, kui pärast vanemaid. Aga ikkagi oleme toonud siia maailma sureliku olendi. Mõnuga tehtud laps, kes alati ei täida meie lootusi. Kas oskame ikkagi kasvatada lapsi, mis on need vajalikud tingimused, et laps areneks targaks ja väärikaks täiskasvanuks?