Teise riiki elama kolimine laiendab inimeste teadmisi ja huve uue asukohariigi ühiskonna suhtes, kuid enamasti jäädakse lojaalseks ka oma kodumaale, selgus kodakondsuse hargmaistumist ehk inimeste elamist mitmes riigis uurinud Tallinna Ülikooli riigi- ja poliitikateaduste doktorant Mari-Liis Jakobsoni doktoritööst.
Täna doktoritööd kaitsev doktorant uuris kodakondsuse teisenemist hargmaistumise kontekstis.
«Olen oma uurimistöös tegelenud küsimusega, kuidas muutub inimese toimimine poliitilise subjektina rände kontekstis,» märkis Jakobson. «Kui klassikaliselt, rahvusriiklikus mudelis on inimene seotud sünnist surmani ühe riigi ja ühiskonnaga, siis tänapäeval rännatakse sageli pikemaks või lühemaks perioodiks mujale, aga säilitatakse ka piirideleüleseid kontakte eluga mõnes teises riigis. See ei tähenda, et rahvusriigid või veel vähem rahvused oleks kadumas, kuid mingeid muutusi see endaga siiski toob, ning minu huvi oligi uurida, millised need muutused on ja kui põhjapanevad need on.»
Doktoritöö valmis artikliväitekirjana ning selle aluseks oli rahvusvaheline teadusprojekt Trans-Net, milles Jakobson osales teadurina. Projekti käigus uuriti hargmaistumist mitmetes eri eluvaldkondades nelja riigipaari näitel: Saksamaa-Türgi, Prantsusmaa-Maroko, India-Ühendkuningriik ja Eesti-Soome. Kõigis kaheksas riigis viidi läbi intervjuusid inimestega, kes olid rännanud antud riikide paari sees.
Analüüsi tulemused viitasid ootuspäraselt, et hargmaistumine toob endaga tõepoolest kaasa teatud muutusi ka kodakondsuse kontekstis: «Inimeste teabeväli hargmaistub ehk vähemalt mingis mahus ollakse kursis mõlema ühiskonna asjadega, inimesed teadvustavad oma huve mõlema ühiskonna kontekstis ning ka osalevad ühiskonnas teatud mahus nende huvide edendamiseks,» ütles Jakobson. «Samuti teadvustatakse oma piirideüleseid õigusi, Eesti-Soome kontekstis näiteks Euroopa Liidu kodakondsusega kaasnevat.»
Päritolule lojaalne
Töö üheks märkimisväärsemaks tulemuseks oli eristatud lojaalsuste tuvastamine. «Ennekõike määratlesid intervjueeritavad end ikka päritolu järgi, eestlaste või soomlastena. Tsiteeriti laulusalmi, et eestlane olen ja eestlaseks jään,» tõi Jakobson näite.
«Samas ei välistanud eestlaste puhul selline primordiaalne rahvuskäsitlus lojaalsust Soome riigile. Mitmed intervjueeritud eestlased mainisid, et nad on rändega kaasnenud võimaluste eest tänulikud just Soome riigile ning väljendasid oma lojaalsust, olles «korralikud kodanikud» või «soome moodi», mis tähendas intervjueeritute jaoks seaduste ja heakorrareeglite täitmist, ausust, maksude maksmist ja muud sellist. Seega võib öelda, et mitmed intervjueeritud olid mitteformaalselt justkui head kodanikud Soome riigile.
Samas ametliku Soome kodakonduse taotlemist nad enamasti vajalikuks ei pidanud, väites, et rahvusriikide kodakondsus ei ole Euroopa Liidu kodakondsuse kõrval enam sedavõrd oluline ning oma Eesti kodakondsust väärtustati ennekõike kui juurte ja rahvuskuuluvuse sümbolit. Paar intervjueeritut, kes oli kodakondsust vahetanud veel enne kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, tunnistas lausa, et kahetseb antud otsust ning tunneb end justkui reeturina.»
Aktiivsus ühiskonnas väheneb
Uurimuse käigus analüüsiti ka, kuidas mõjutab hargmaistumine inimeste osalust. Jakobsoni tööst ilmneb, et kuigi hargmaistumine toob mingis mõttes osalusareene juurde, siis osalusaktiivsus pigem kahaneb. «See on seletatav ennekõike väljakutsetega, mida hargmaine elustiil inimesele seab,» põhjendas doktorant.
«Poliitiline osalus eeldab nii aega, teadmisi, oskusi kui ka kodanikujulgust. Ka intervjueeritavad ise tõid välja, et kuigi Eesti ja Soome on kultuuriliselt sarnased, on nad ühiskonnana väga erinevad, mis tähendab, et kõigepealt on vaja aru saada, kuidas toimib uue asukohariigi kodanikuühiskond. Ent näiteks töö- või õpiränduril sageli raha teenimisele või teadmiste omandamisele ja uute sotsiaalsete võrgustike ülesehitamisele ning ühiskondlik osalus selle võrra kannatab.»
Samuti ilmnes tööst, et paiguti jääb eestlastel puudu ka mainitud kodanikukompetentsidest: «võrreldes näiteks Eestis elavate soomlastega olid Soomes elavad eestlased pidanud sageli kogema ka tagasilööke oma kodanikualgatustele. Ning takkatipuks leidsid mitmed intervjueeritavad, nagu neil poleks moraalset õigustki näiteks valimistel osaleda. Kui näiteks Eestis elavad soomlased mainisid uhkusega, et jälgivad Soome poliitikat ja osalevad sealsetel valimistel ning valivad aktiivselt ka Eestis kohalikel valimistel, siis eestlastest vastajad tõid välja erinevaid ettekäändeid mitteosalemisele – lisaks mainitud moraalse õiguse puudumisele toodi välja ka seda, et hääletamine on tülikas, paistab, et e-valimiste võimalus välismaal elavate Eesti kodanikeni nagu jõudnud polegi,» märkis Jakobson.
Doktorandi sõnul on töö lisandväärtus ennekõike akadeemiline, kuid üht-teist on sellest kõrva taha panna ka praktikutel. «Töötasin välja mitmetasandilise analüütilise kodakondsuse mudeli, mis on loodetavasti ka tulevastes uuringutes abiks mitmekülgsemale ning tasakaalustatumale teemakäsitlusele. Praktilise külje pealt on doktoritöö tulemused ehk olulised mitmikkodakondsuse debati kontekstis. Nagu analüüsist ilmnes, ei tunneta Euroopa Liidu piires rändajad ise otseselt praktilist vajadust mitmikkodakondsuse järele, ent kuna Eesti kodakondsust seostatakse olulisel määral oma juurte ja rahvusidentiteediga, võib kohustus Eesti kodakondsusest loobuda olla raske just emotsionaalselt.»
Õppigem Soomelt
Veel näitab töö võimalusi, mida hargmaisus võib luua nii riigi kui ka selle kodanike jaoks ja mida Eestis täna riigi tasandil veel piisavas mahus ei kasutata. «Meil on õppida kasvõi Soomelt, et kui riik suunab hargmaisust teadlikult, on ka kodanikel rohkem võimalusi ja julgust hargmaisel väljal osaleda. See võiks aidata Eesti-sugusel väikeriigil ja -rahval üleilmses konkurentsis püsida ning olla ka meeldiv elukeskkond. Näiteks võiks täiendada rahvuskaaslaste programmi, nii et kultuurisidemete kõrval oleksid rohkem tähelepanu all ka majanduslikud ja ühiskondlikud aspektid ning pöörataks rohkem tähelepanu samal ajal mitmes riigis toimimisele. Ent abi võiks olla ka väiksematest asjadest. Näiteks võiks e-riigi teemalist teavitustööd rohkem teha ka välismaal elavate eestlaste seas,» lisas Jakobson, viidates intervjueeritute küllalt madalale teadlikkusele e-hääletamise võimalustest.
Mari-Liis Jakobson alustas doktoriõpinguid 2009. aastal, asudes samal ajal ühtlasi tööle lektorina TLÜ riigiteaduste instituudis ning täites ka erinevaid teadus- ja arendusülesandeid. Varasemalt on ta kaitsnud magistrikraadi politoloogias Tallinna Ülikoolis (2009) ning bakalaureusekraadi ajakirjanduses ja suhtekorralduses Tartu Ülikoolis (2007).