Iga kord kui Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) rangetes ülikondades ametnikud mõne riigi pealinnas maanduvad ja hakkavad majandusalaseid soovitusi andma, on oodata järjekordset katastroofi. Mitte ainult majanduslikku, vaid peamiselt sotsiaalset, õigusalast ja ökoloogilist katastroofi.
80ndate ja 90ndate Ladina-Ameerikas ja Aafrikas käima lükatud strukturaalse kohandamise programmid on ilmselged näited nende soovituste vormis pealesunnitud nõuete kaugeleulatuvatest ja kohutavatest tagajärgedest suurema osa elanike ja nende elamistingimuste jaoks, kuid sellest ei näi suunamuutuseks piisavat. Praegu seisab enamik Lõuna-Euroopa riikidest sama tee alguses.