Liisa Pakosta: lühem eetikakoodeks oleks mõjusam

Liisa Pakosta

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu liige Liisa Pakosta (IRL) ütles, et toetab riigikogu eetikakoodeksi vastuvõtmist, kuid see võiks olla lühem kui Kaja Kallase viimati välja pakutu ning vajaks ka veidi sisulist kohendamist.

«Kokkulepitud head tavad võiks ideaalis mahtuda ühele A4-lehele, rääkides asjadest, mille suhtes on olemas tunnetus, et nende asjade kirjapanemisel tekib uus kvaliteet. Lühem dokument oleks mõjusam – võrdluseks, et kunagi saadi päris laialdaselt hakkama kümne käsuga,» ütles Pakosta Postimehele. 

«Riigikogu liikme vandes ja olemasolevates seadustes toodud põhimõtteid pole mõtet näiteks eetikakoodeksis üle korrata, sest see ei lisa midagi uut, pigem devalveerib olemasolevat. Kui juba mujal kirjasolevad asjad maha võtta, siis jääbki üks lehekülg alles. Kokkuvõtlikult jääb alles hea lastetuba: ära tee seda teisele, mida sa ei taha, et tehtaks sulle endale ning teiseks, ning et minna ei tohi ahneks ega kõrgiks,» märkis Pakosta. 

Kõige väärtuslikumaks osaks eetikakoodeksist pidas Pakosta riigikogu korruptsioonivastasele erikomisjonile pädevuse lisamist, millega komisjon saaks anda hinnanguid võimalikele eetilistele probleemidele. «See eeldaks korruptsioonivastase erikomisjoni teistsugust komplekteerimist riigikogu fraktsioonide poolt, eelistades inimesi, kellel on ka kolleegide usaldus eetilistes küsimustes. Täna on üks komisjoni liikmetest näiteks ise uurimise all,» nentis ta.

Pakosta hinnangul tuleks teksti toimetades peale korduste mahavõtmise üle vaadata ka kõik sisupunktid iga nurga pealt. «Näiteks üleskutse vältida sobimatut keelekasutust võib olla sõnavabaduse piiramine – ma arvan, et meil on olulisemaid teemasid, millega eetikakoodeksis tegeleda. Mu meelest on sobimatu keelekasutus ka näiteks soostereotüüpe kinnistav, mida siit saalist ikka kostab, a la «teil on nii tore naiselik vaade selle seadusele» või «saatke mehed sellest rääkima»,» märkis ta. 

Samas leidis ta, et selliseid keelekasutuse asju ei peaks arutama mingigi erikomisjon. «Veelgi enam, ma arvan, et inimestel peaks olema sõnavabadus väljendada seda, mida nad tõesti mõtlevad, isegi siis, kui meile see ei meeldi või kui see ei tundu viisakas.» 

«Kindlasti tuleb sisukamaks sõnastada ka oma huvide deklareerimise punkt – paljud seadused aitavad reaalselt paljusid inimesi ja oleks koomiline ning eetilisi põhimõtteid devalveeriv, kui ma hakkaksin enne lastetoetuste tõstmist deklareerima, et mul on tõesti selle seaduse jõustumisest ka isiklikku kasu,» arutles Pakosta.

«Ainult kõikidele ligipääsetav demokraatia on tõeline demokraatia. Olemuslikult pelgan ma seetõttu ka elitaarsusnõudeid – näiteks ma ei arva, et kõik riigikogu liikmed peaksid tingimata olema kõrgeltharitud kõrgetasemelised arutluspartnerid, kuna sageli on puudu just tervest talupojamõistusest ja tähelepanekutest, mis tulevad praktilisest elust ja soojast südamest. Loomulikult on kõike seda haritud ja ennast pidevalt täiendaval inimesel lihtsam teha, ent pidades demokraatiat ja valijate vaba valikut kõige olulisemaks, siis püüaks hoiduda igasugusest pealesurutud kenitlemisest või hariduslikest ettekirjutustest,» sõnas Pakosta. 

«Ma ei ole ka kindel, et kõikide eelnõu ettevalmistusse kaasatud isikute avalikustamine oleks mõistlik – sageli tahavad inimesed oma muresid rääkida nii, et nende nimi ajaloo annaalidesse ei jää. Inimestele peab jääma usaldus, et nad võivad oma muresid ja tähelepanekuid jagada seadusandjatele ka nii, et nende nimesid kirja ei panda.»

«Eelistaksin, et riigikogu  liikme hea tava oleks oma otsuste põhjalik selgitamine – kuid kirja panduna sellisel moel, et Yana Toomi ja Mihhail Stalnuhhini pikad intervjuud numbrist numbrisse Tallinna munitsipaalajalehes Stolitsa ei saaks veel õigustust juurde, sest tegemist on tegelikult korruptsiooni ehk avaliku vahendi enda kasuks kasutamisega. Eetilised peavad korraga olema nii eesmärk kui ka vahendid, mida selle eesmärgi täitmiseks kasutatakse,» tõi Pakosta välja.  

«Kui puuduolevatele punktidele mõelda, siis ma muidugi lisaks, et riigikogu liige peab olema tööd tehes kaine, aga see pealtnäha tore nõue oleks vastuolus seadusega – nimelt ei tohi mitte keegi takistada riigikogu liiget oma tööd tegemast, sellel mittetakistamise-paragrahvil on oma üllas mõte. Nii et ma seda kainuse-ettepanekut ei saagi teha, pigem teen ettepanekuid teksti lühendamiseks ja tuumakamaks muutmiseks,» lõpetas Pakosta.

Europarlamenti suundunud Kaja Kallas andis riigikogu eetikakoodeksi viimase versiooni üle teisipäeval enne riigikogu ametist lahkumist.

Tagasi üles