Umbes pool aastat tagasi sõitsime koos Valdur Mikitaga Tallinnast Tartusse ja rääkisime laulupeost. Ja Valduril oli mõte, et kogu see akrediteerimine ja ettelaulmine on nagu üleriigiline mobilisatsioon. Kõik on ärganud, ajavad laulupeo asja, on vähe neid, keda see külmaks jätab.
Tellijale
Urmas Vadi: inimese tundmise äpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõepoolest, kogu see logistika ja ettevalmistus on justkui poolsalajane liikumine. Ja võib-olla saaks seda laulupeo-mobilisatsiooni kogemust ka päris mobilisatsiooni korral ära kasutada, kui peaks juhtuma see, mida me kardame. Ja siit veel nõks edasi – me võiksime neid sissi-külmi-taktikalisi sõdasid pidada lauluga.
Et ikkagi ilu päästab maailma. Praegusel hetkel, kui me otsime välja oma kördid ja sallid ja vööd ja läheme kõik laulupeole, oleme me üks, me kõik ajame justkui ühte asja. Me kõik armastame oma keelt ja riiki ja teist inimest ja see, et me võime lauldes võita sõjad, tundub nii võimalik.