Kalle Muuli: palverännak

Konstantin Päts avas enda monumendi 25. juunil 1939. See taastati 50 aastat hiljem. Foto: Erakogu

Veerand sajandit tagasi algas kohe pärast jaanipäeva Eestis justkui palverännak. Tallinna-Riia maantee, mida ei nimetatud veel Via Balticaks, oli ummistunud sadadest autodest. Tahkuranda, president Konstantin Pätsi sünnipaika, kogunes pühapäeval, 25. juunil 1989 umbes 30 000 inimest, et avada seal taas ausammas, mille okupandid olid 1940. aastal purustanud.

Laulva revolutsiooni ajal oli palju räägitud Vabadussõjast ja Tartu rahust, Molotovi-Ribbentropi paktist ning sellele järgnenud okupatsioonist ja küüditamistest, kuid Pätsi ajastust ei teatud veel suurt midagi. William Tomingase raamatut «Vaikiv ajastu Eestis» polnud veel kodumaal välja antud ja ajaloolane Magnus Ilmjärv, tulevane «Hääletu alistumise» autor, oli äsja alles ülikooli lõpetanud.

Päts oli rahva silmis seetõttu peaaegu pühak. Tema ausamba taastamine oli osa vabadusvõitlusest, osa Eesti riigi taastamisest. Kui muinsuskaitse seltsi esimees Trivimi Velliste 1988. aasta suvel Pärnu Vallikäärus seltsi tuluõhtul kõneldes ütles, et Pätsi ausammas tuleb taastada, tõusid tuhanded kuulajad austusest esimese presidendi vastu püsti. Kuigi diktaatoreid ja isikukultust jälestati, ei teinud keegi numbrit sellest, et Päts oli lasknud selle ausamba täpselt pool sajandit varem, 25. juunil 1939, Tahkuranda endale ise püstitada 65. sünnipäeva tähistamiseks.