Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16555766t1hd551.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2338259t1h1a51.jpg)
CANNES’I filmifestivalile saabub umbes viiskümmend tuhat külalist. On mai. Nice’i lennujaama meetingpoint’is ootavad külalisi limod, shuttle bus’id või takso. Cannes’is aetakse asju vastavalt tähtsusele ja nii mittetähtsaid, kes bussiga sõidaks, ei ole eriti. Pool tundi hiljem on külaline hotellis. Ikka vastavalt oma tähtsusele. Tähtis läheb otse festivali südamesse, mere äärde, Palais des Festivals et des Congrès’ lähedusse, rõdu ja merevaatega tuppa. Punase vaiba naabrusse.
Vähetähtis sõidutatakse linnaserva. Toad ei ole ka seal odavad, 200 eurot öö, aga midagi ei ole teha, kui ilma kinota ei saa. Omavahel tähtis ja vähetähtis tõenäoliselt ei kohtu. Kui just õnn vähetähtsale kogemata ei naerata. Ta passib järjekordades, hüpleb kikivarvul inimsummas, kael õieli, fotokas õieli, üleni õieli. Samal ajal hööritab täht punasel vaibal, lubab end pildistada. Siis on ta läinud ja vähetähtis võib rõõmsalt jalajälgi nuusutada: siin oli see, siin oli too, oeh...!