Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Miniseelikust burkani

Afganistani naised FOTO: SCANPIX

Afganistani naise kuju on viimaste aastakümnete jooksul nii põhjalikult sinise burkaga kokku sulanud, et paratamatult jääb mulje, nagu oleks see seal kogu aeg nii olnud. Selles kontekstis on raske uskuda, et veel 1970ndatel võis Afganistani pealinnas Kabulis näha miniseelikuis neide, kes kõigele lisaks olid paljapäi, käisid ülikoolis ja tööl ning võisid viibida meeste seltskonnas.

Kuigi koraanis ja Muhamedi tegusid ja ütlusi sisaldavas hadith’is nõutakse moslemitelt avalikus ruumis tagasihoidlikult riietumist, pole neis pühades tekstides burkakandmiskohustust sõnagagi mainitud. Varajase islami (620–630) ajal kujunes näo katmisest aga naiste jaoks hoopis staatusesümbol, mille abil oma rikkust näidata – nagu tänapäeval markeerib jõukust mõni ülikallis käekott.

Burka kui staatuse sümbol

Afganistanis tervikuna polnud see tava enne emiir Habibullāh’ valitsemisaega (1901–1919) laialt levinud. Habibullāh 200 naist pidid paleest väljaspool burkat kandma, et nad seal kogemata teisi mehi ei ahvatleks. Moetundlikud suguõed panid seda tähele ning võimul olevate puštude seas hakkas levima komme kanda burkat. Ultrakonservatiivsetel hõimualadel oli sama või sarnase funktsiooniga riietusese aga juba sajandeid kasutusel olnud, kuid kuna Afganistanis elab mitmeid rahvusrühmasid, kellel kõigil on oma riietustavad, ei saa burkat ka parema tahtmise juures pidada mingiks kohalikuks rahvarõivaks.  

Keskustes hakkas 1950ndatest kujunema emantsipeerunud naistest koosnev ühiskonnakiht ning järgnevatel aastakümnetel hakkas üha rohkem linnas elavaid haritumast klassist pärit naisi burkadest läänelike rõivaste kasuks loobuma. See tõi aga omakorda kaasa lühikese burkahulluse töölisklassis, sest just nemad said oma tööandjate moest läinud rõivad endale.

Kabulis ja teistes suuremates linnades käisid tüdrukud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsenti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast. Burkasid sel 1970ndateni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud ning isegi väga pühendunud islamiusulised riietasid end tollal pigem pikka tuunikasse ja peasalli. Kabuli toona külastanud turistid kutsusid seda Kesk-Aasia Pariisiks.

Talibani 1996. aasta kohustuslik burkakäsk tabas kõige rängemini Kabuli naisi, kes polnud selle rüüga varem just sinasõprust pidanud. «Elasin tollel ajal Kabulis ja nägin tihti, kuidas naised jalgrattalt maha kukkusid ja auto alla jäid, sest nende burka jäi kuskile kinni. Kõigil naistel, kaasa arvatud mu ema ja tädid, oli algul probleeme. Näokate takistas teed nägemast ning naised lihtsalt komistasid oma rüüde otsa ja kukkusid. Kõige karmim aeg oli aga suvel, mis õhutemperatuur ulatus 46 kraadini, sest õhku riie läbi ei lasknud – tänaval minestavad naised polnud harv nähtus,» kirjeldab internetilehel Afghanistan Culture anonüümne afgaanitar.

Lämmatav polnud ainult riide materjal, vaid ka kogus, sest burka valmistamiseks kulub üle üheksa meetri riiet, mis juba üksinda kaalub üsna palju. Kandmisnõuet ignoreerida polnud aga võimalik, sest olukorra vastavust normile valvas keppidega varustatud moraalipolitsei, kes võis seadusrikkujaid nuhelda nii küünelaki kui ka valgete jalanõude kandmise eest.

Üldse olid Talibani-aastad naiste jaoks täis erinevaid keelde – nad ei tohtinud koolis käia, töötada, kodust ilma meessaatjata lahkuda, avalikus kohas paljast nahka näidata, meesarsti juures käia (naiste töökeeld kehtis samas ka arstide kohta) ja avalikus kohas sõna võtta või poliitikaga tegeleda. Kabuli elanikud pidid oma esimese ja teise korruse aknad musta värviga üle võõpama või neile katted ette tõmbama, välistamaks olukorda, et võõras möödaminev mees võiks kodus viibivat naist silmata.

Kui Taliban 2001. aastal võimult kukutati, ei hakanud aga naised pealiskaudsemate läänlaste üllatuseks kohe burkasid seljast heitma ning siniseid kogusid võib praegu endiselt märgata ka liberaalsemates linnades. Nagu aga ütleb antropoloog Lila Abu-Lughod – ega Taliban burkat leiutanud.

Burka kandmise juures on suurt rolli mänginud lähiajalugu,eriti terrorismivastase sõja raames tehtud algatused naisi burkast päästa. Päästmisaktsioon näitab antropoloog Lila Abu-Lughodi sõnul eelkõige võimuhierarhiat – väline jõud tuleb aitama kedagi endast nõrgemat ja allpool paiknevat. Abu-Lughod toob oma kuulsas artiklis «Do Muslim Women Really Need Saving?» välja, et päästkem-afgaani-naised-retoorika sarnaneb naeruväärselt palju 19. sajandi kristlastest misjonärinaiste omaga, kes pühendasid elu «oma moslemiõdede» päästmisele. Naised on taandatud objektideks, kel puudub igasugune oma tahe, see muidugi ei tähenda samas, nagu poleks paljud naised Afganistanis ikka veel oma sugulaste ja abikaasa meelevallas.

Uut kuldajastut ei paista

«Kabuli tänavatel võib praegu näha midagi, mida viis aastat polnud isegi vilksamisi võimalik tabada – naiste nägusid. Vahel vaatavad mehed hämmeldunult neid ovaale, justkui oleks tegu päiksevarjutuse või komeediga. Sama teevad ka teised naised. Kui Taliban 1996. aastal võimule tuli, ei üritanud nad naisi mitte vaid allutada, vaid ka nähtamatuks muuta.» Nii kirjutas Richard Lacayo 2001. aasta novembris ajakirjas Time. «Kui mu tädi tunneb, et ta riided on lohvakad ja meik on kole, paneb ta oma burka selga,» sõnas 2009. aastal Guardianile Kabuli riiklikus muuseumis töötanud neiu Qudsia Zohab.

«Kas me ootasime, et Talibani käest «vabastatud» naised pöörduvad tagasi «oma» nabapluuside ja teksaste juurde? Või raputavad oma Chaneli kostüümi tolmust puhtaks?» ironiseerib Abu-Lughod  ning teatab, et loori ei tasu vaid anastusvahendina vaadata.

1982. aastal kirjeldas Pakistani uurinud antropoloog Hanna Papanek burkat «kaasaskantava eraldusvahendina». Ta märkis, et naised pidasid burkat vabastavaks vahendiks, kuna selle kandmine võimaldas neil eraldatud eluruumidest väljuda, võttes samal ajal arvesse põhilisi moraalinõudeid, mis eraldasid naised võõrastest meestest ja kaitsesid neid nende eest. Abu-Lughod defineerib burkasid kaasaskantavate kodudena. «Kõikjal märgib loori kandmine kindlasse kogukonda kuulumist ning annab aimu sellisest ühiskondlikust korraldusest, kus kodu seostub naise pühadusega,» ütleb ta oma artiklis.

Tõenäoliselt leiab miniseelikuid kandvaid afgaani naisi ka praegu, kuid poliitiliste ja ajalooliste sündmuste tõttu ei ela nad enam oma kodumaal. Abu-Lughodi sõnu parafraseerides ei vaja aga ka burkasse riietunud naised päästmist, vaid neile võib kui võrdsetele abi pakkuda. Vägivaldselt kedagi burkast välja ei vea, kuid ega uut kuldset perioodi Afganistanis ka lähiajal tule.

 Afganistani sõda 2001–2014

 11. september 2001

Al-Qaeda võitlejad kaaperdavad Ameerika Ühendriikides neli reisilennukit. Kaks neist lendavad New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse, üks Pentagoni. Neljas – mille sihtmärgiks oli mõeldud Valge Maja – kukub Pennsylvania põllule alla, kui meeskonnaliikmed ja reisijad üritavad kaaperdatud õhusõiduki juhtimist taas enda kätte saada. Hukkub ligi 3000 inimest, nende seas 19 kaaperdajat.

 7. oktoober 2001

Afganistanis võimul olev Taliban keeldub USA-le välja andmast nende juures redutavat Al-Qaeda liidrit Osama bin Ladenit, kes on võtnud omaks ligi 3000 ameeriklase elu nõudnud 11. septembri rünnakud. Sestap alustavad Ühendriigid ja Suurbritannia sõjalist operatsiooni «Kestev vabadus», millega liitub ka Afganistani enda Põhjaliiga – koos kukutatakse Taliban.

 Detsember 2001

ÜRO Julgeolekunõukogu paneb resolutsiooniga 1386 aluse Afganistani rahvusvahelistele julgeolekuabijõududele ehk ISAFile ning Bonni konverentsil lepitakse kokku, et Afganistani üleminekujuhiks saab Hamid Karzai.

 Suvi 2002

Afganistani suunduvad esimeste Eesti esindajatena päästeameti demineerijad.

 11. august 2003

ISAF läheb NATO kontrolli alla.

 31. juuli 2006

ISAF asutab piirkondliku väejuhatuse Lõuna-Afganistanis. Esimestena on juba sama aasta talvel sinna suundunud Briti (umbes 3300 sõdurit), Kanada (2300), Hollandi (1963), Austraalia (300), Taani (290) ja Eesti (150) üksused. Õhutuge pakuvad Briti, Hollandi, Norra, Prantsuse ja USA lahinglennukid ja -kopterid. Koos vägede saatmisega rajatakse ka kolm provintsi ülesehitusmeeskonda, nn PRTd: Suurbritannia vastutusele läheb Helmand, Kanadale Kandahar ja Hollandile Uruzgan.

 23. juuni 2007

Võidupüha pidavasse Eestisse tuleb teade kahe esimese sõduri, 33-aastase nooremseersandi Jako Karuksi ja 24-aastase seersandi Kalle Torni langemisest Helmandi provintsis Sangini orus.

 24. mai 2008

Camp Bastioni baasis juhtunud õnnetuse tagajärjel sureb vanemveebel Ivar Brok.

 Kevad 2009

USA eestvõttel saab alguse ISAFi vägede juurdeviimise kampaania, mille eesmärgiks on suure jõuga murda Talibani selgroog ja julgestada sügisesi Afganistani presidendivalimisi. Eesti saadab lisaks Estcoy-8-le Helmandisse ka lisaüksuse Estcoy-E. Kui Estcoy-8 jätkab Briti väejuhatuse all nagu kõik eelnevad ja järgnevadki Eesti jalaväekompaniid, siis Estcoy-E teenib ameeriklaste alluvuses. Tänu kahe kompanii korraga saatmisele saab Eestist mitmeks kuuks rahvaarvu kohta kõige rohkem ISAFi panustav riik.

 15. juuni 2009

Eestlaste jagu satub varitsusele, langeb granaadiheitjast tabamuse saanud 30-aastane veebel Allain Tikko.

 20. august 2009

Toimub Afganistani presidendivalimiste esimene voor. Osaleb neil veidi alla kolmandiku hääleõiguslikest valijatest ja ligi neljandik hääletussedelitest tuleb rikkumiskahtluste tõttu kõrvale heita. Teise ringi jõuavad edasi seni riigipea kohuseid täitnud Hamid Karzai ja Abdullah Abdullah. Kuigi 20. oktoobril õnnestub liitlastel veenda Karzaid ka teist hääletusvooru välja kuulutama, seda siiski ei toimu, sest Abdullah loobub ise konkureerimast ja seega on Karzai saanud uue mandaadi.

 23. august 2009

Nad-e-Ali piirkonnas sõidab eestlaste soomuk mässuliste pommi otsa, surma saavad 26-aastane seersant Raivis Kang ja 26-aastane veebel Eerik Salmus.

 15. detsember 2009

Mässuliste pommi plahvatus nõuab 19-aastase nooremseersandi Kristjan Jalakase elu.

 23. juuni 2010

President Barack Obama võtab vastu lahkumisavalduse USA ja ISAFi vägesid juhtivalt kindral Stanley McChrystalilt. Kindralile saab saatuslikuks temast kirjutatud portreelugu ajakirjas Rolling Stone, kus on tsiteeritud McChrystali lähikondlaste iroonilisi märkusi presidendi ja tema administratsiooni kohta. Tema asemele määratakse kindral David Petraeus.

 25. juuli 2010

Wikileaksi veebilehele postitatakse 91 731 Ühendriikide salastatud dokumenti, nende seas on ka sõjaväelaste ja luuretöötajate raportid Afganistanist aastatel 2004–2009.

 30. august 2010

Mässuliste pomm nõuab 20-aastase nooremseersandi Herdis Sikka elu.

 19. november 2010

NATO Lissaboni tippkohtumisel, kus osaleb ka Afganistani president Hamid Karzai, öeldakse välja, et ISAFi missioon lõpeb 2014. aastaga ehk samal ajal kui Karzai teine ametiaeg.

 15. oktoober 2011

Mässulised ründavad jalgsipatrullis eestlasi, viga saab neli kaitseväelast, neist üks – 25-aastane kapral Agris Hutrof – sureb.

 2. mai 2011

USA mereväe SEALi eriüksuse võitlejail õnnestub Pakistanist Abbottabadi linnast kätte saada Al-Qaeda liider Osama bin Laden. 9/11 rünnakute autor tapetakse kohapeal.

 22. juuni 2011

USA president Barack Obama teatab, et sama aasta lõpuks vähendatakse Ühendriikide kontingenti 10 000 sõduri võrra, 2012. aasta suveks tuleb koju veel 23 000 ameeriklast.

 Juuli 2011

Aastaid verises Kandahari provintsis juhtrolli kandnud ja ühtekokku 158 sõdurit kaotanud Kanada toob oma lahingüksused Afganistanist välja. Järgnevad veel mitme riigi teated vägede vähendamisest ja kojutoomisest.

 11. jaanuar 2012

USA president Barack Obama ja tema Afganistani kolleeg Hamid Karzai lepivad kokku, et Afganistani oma sõjavägi ja politsei võtavad juhtrolli riigis julgeoleku tagamise eest üle 2013. aasta kevadeks.

 10. august 2012

Toimub esimene nn roheline-sinisel rünnak ehk Afganistani sõja lõpuaastaile iseloomulikuks saav fenomen, kus Afganistani vormis isik ründab NATO sõdureid. Aasta lõpuks on sellistes rünnakutes elu kaotanud 31 NATO võitlejat. Rünnakute põhjused on erinevad – mõnikord on tulistajaks afgaani sõdur või politseinik, kes on nende samade

NATO sõdurite koolitatav, mõnikord aga ka afgaani vormi hankinud mässuline.

 9. mai 2014

Viimane Eesti kompanii, Estcoy-17 asub koduteele.

 31. mai 2014

USA jõuab lõpuks kokkuleppele vangide vahetuses ning selle sõja sisuliselt ainus elavana islamistide kätte langenud koalitsioonisõdur – 2009. aasta 30. juunil Kandahari provintsis Talibani poolt vangistatud Ameerika sõdur Bowie Bergdahl – pääseb vabadusse.

 14. juuni 2014

Afganistani presidendivalimised võidab Abdullah Abdullah. Ta on lubanud, et allkirjastab presidendiks tõustes lepingud, mida läheb vaja selleks, et pärast ISAFi missiooni lõppemist 2014. aastal saaks seal alguse uus NATO missioon «Resolute Support». See, tõsi küll, on kavandatud märksa väiksema mastaabiga kui eelkäija ning peaks keskenduma ennekõike afgaani üksuste koolitusele ja väljaõppele.

Tagasi üles
Back