Side eestlusega toimib minu jaoks läbi keele ja kultuuri. Mulle on oluline, et ka mu lapsed ja lapselapsed oskaksid eesti keelt, elagu nad siis kus tahes. Ameerikas elades mõistsid eesti keelt isegi me koer ja kass.
Väliseestlaste poliitiline võitlus oli suunatud sellele, et eesti keel ja eesti meel säiliksid. Mõistsime, et kui pole vaba riiki, kus inimesed ise saavad oma elu üle otsustada, siis hääbuvad ka keel ja kultuur. Okupatsiooni vastu tuli võidelda ja see võitlus tõi lõpuks edu. Aga aeg oli vahepeal edasi läinud ja selgus, et kõik Eesti inimesed ei mõtle ühtmoodi.
Vahel on mul tunne, et räägime küll üht keelt, laulame samu laule ja tantsime samu tantse, aga ei saa üksteisest hästi aru. On tekkinud teatud lõhe välis- ja kodueestlaste vahel. Vanemal generatsioonil on südames see Eesti, mis kord oli, aga seda ei saa tagasi ja tegelikult pole see mitte kellegi süü.
Negatiivseid hoiakuid on mõlemalt poolt. Mullegi on korduvalt öeldud, et mis teil viga naeratada, kui olete terve elu vitamiine saanud. Samas pidin olema aastaid oma kodumaast ilma, võõra kultuuri keskel, teadmata, kas vanaema on elus või surnud. Hirm ja valu olid läbisegi.
Nüüd minnakse välismaale vabatahtlikult ja ega selles midagi halba ei ole, kui käiakse ja tullakse tagasi. Aga minejate lapsed peaksid tingimata eesti keelt oskama. Iga keel on kingitus, eriti käib see oma vanemate keelte kohta. Eesti keel on ju nii ilus ja foneetiline, seda on kerge selgeks õppida.
Mina mõtlen nii, et kui iga eestlane teeb oma peres seda, mida suudab, eestluse alalhoidmiseks ja edasiviimiseks, elagu ta siis kodumaal või võõrsil, siis jääme kestma.