Eestlane jääb eestlaseks igal pool

Tenerife kliimapagulased heiskasid koos kodueestlastega Hispaania kõrgeimasse tippu, El Teide vulkaani otsa Eesti lipu.

FOTO: Erakogu

Juuli esimestel päevadel toimub Saaremaal Mändjalas üleilmne eestlaste kokkutulek Estop 2014. Kogunemise idee autor ja ürituse käimalükkaja on seitsmendat aastat Tenerifel elav Olavi Antons. Uurisime nii temalt kui ka teistelt võõrsil elavatelt eestlastelt, mis neid kokku toob ja mis see eestlus tänapäeval üldse on.

Mari-Ann Kelam eestlane

FOTO: Erakogu

Kui varem võis olude sunnil välismaale läinud eestlasi nimetada poliitpagulasteks, siis nüüd on nende hulgas nii kliima- kui ka tööpagulasi, kel igaühel oma motiiv Eestist eemal elamiseks.

Praegu Saaremaal Mustjala kandis suvitav Olavi Antons ütleb, et ehkki seal näitab kraadiklaas hetkel vaid kümme soojakraadi ning tema praeguses kodukohas Tenerifel ligi 20 kraadi enam, see teda ei heiduta. «Selline kehv suusailm käib muide koduigatsuse juurde,» lisab ta.

Mille järele üks kliimapagulane võõrsil veel igatseb? Musta leiva ja kilu, sauna? «Eks see ole igaühel isemoodi. Mis igasugu toiduainetesse ja olmesse puutub, siis tegelikult on Tenerifel kõik olemas. Selge see, et sakslaste juurest ostetud leib pole võrreldav Muhust Liiva pagarite juurest tooduga, aga asja ajab ära,» vastab Antons.

Miks otsustas aga mees sel suvel Mändjalal korraldada kokkutuleku kõigile kodumaast eemal elavatele eestlastele? On see uus Esto, mida okupatsiooniajal ja hiljemgi põhiliselt poliitilistel põhjustel Eestist lahkunud kaasmaalastele mitmel pool maailmas korraldati? «Ütleme nii, et Estopit korraldades loodan ma vähendada mõningate tendentside mõju. Tahaks ümber lükata  seisukoha, et inimeste välismaale tööle ja elama minek on midagi, mida peab taunima. Justkui sellega saaks võidelda näiteks kampaania korras talente koju kutsudes. Mõelda tuleks hoopis, mismoodi välismaal elavate eestlaste potentsiaali ära kasutada, et neist ka seal kodumaale kasu oleks. Estopil tuleb meil konkreetsetest tegevuskavadest juttu, sest aeg on tegutsema hakata.»

Teiseks soovib mees meenutada, et Nõukogude Liitu pole õnneks enam juba ammu ning kodu- ja välismaal elavad eestlased ei asu teine teisel pool rindejoont. «Kui kodukohas tõesti tööd ei ole ja inimene valib poe taga valitsuse kirumise asemel välismaale tööle mineku, siis see ei tee temast veel väiksemat patriooti ja isamaa-armastajat. Enamik toob säästud või koguni palgaraha Eestisse, ja mitte küll üleöö, kuid siiski vääramatult tõstame üheskoos Eesti elatustaseme lõpuks Põhjamaadele järele,» on ta veendunud.

Antons toetab keeleteadlase Martin Ehala välja käidud Suur-Eesti ideed. «Välismaal elavad eesti mehed ja naised armuvad, abielluvad välismaalastega, saavad nendega lapsi ning see on loomulik. Aga ma olen näinud juba emasid, sealhulgas ka eestlasi ja koguni üksikemasid, kelle lapsed ei ole suutelised oma emaga emakeeles suhtlema. Mina isiklikult ei pea seda loomulikuks ja arvan, et sellisel juhul kaotavad nii need lapsed kui ka meie riik. Kas selle vastu midagi ette võtta saab ja kuidas, seda me juuli algul Saaremaal arutama hakkamegi,» lausub Antons.

Estopile oodatakse paarisadat perekonda Soomest, Rootsist, Hispaaniast, Luksemburgist, USAst, Leedust, Venemaalt, Saksamaalt, Kanadast ja Austraaliast ning mõistagi ka Eestist.

Selle aasta kevadest tegutsevat Euroopa Eesti Seltside Koda juhtiv Liia Urman on viimasel ajal agaralt tegelenud Euroopa riikides elavate eestlaste ühendamisega. Eestlasi ühte koondavaid seltse on ta Euroopas kokku lugenud 49. «Mulle oli lausa üllatav, kui entusiastlikud olid nad midagi koos tegema. Oli neid, kes lausa palusid, et ma ei paneks telefoni ära – nad olid nii õnnelikud, et said eesti keeles rääkida,» ütleb ta.

Eesti seltside vanus on erinev – mõni neist on loodud 40, mõni 20 aastat tagasi ja mõni alles äsja. Kõigil on aga ühine mure: kust saada oma tegevuseks toetust. Selleks kirjutatakse projekte ja tehakse koolitusi, kõrges hinnas on Eesti valitsuse toetatavad kultuuri- ja lastelaagrid ning pühapäevakoolid. Üks koja ülesandeid ongi selle kõige kohta infot jagada.

Urman peab kokkusaamiste korraldamist eri riikides elavatele eestlastele väga oluliseks. «Tahame omavahel suhelda, et arutada oma probleeme ja anda märku ka Eesti valitsusele, et oleme olemas,» selgitab ta. Näiteks on nii Hispaanias, aga Gruusias, Portugalis ja Itaalias elavatel eestlastel probleeme töö leidmise ja lausa diskrimineerimisega, Norras on vaidlusi laste pärast.

Ise juba pikalt Leedus elava Urmani sõnul on eestlased viimasel ajal sattunud sinna mitmeti. Esimene põlvkond eestlasi kolis sinna 1950ndatel pärast Siberist tagasitulekut, asudes elama põhiliselt Klaipeda kanti. Hiljem on eestlasi Leetu toonud nii õpingud, töö kui ka armastus.

Urman ütleb, et temagi kuulub viimaste hulka. Tema lapsed ja lapselapsed räägivad head eesti keelt, samuti leedulasest abikaasa. «On väga hea, kui söögilaua ääres on kaks keelt. Soovitan seda kõigile,» lausub ta.

Ta on tähele pannud, et segaperedes, kus isa on eestlane, lapsed enamasti eesti keelt ei räägi – kas selle pärast, et isad tegelevad lastega vähem, või muul põhjusel, aga keel läheb rohkem edasi ema kaudu.


Kommentaar

Mari-Ann Kelam

eestlane

Side eestlusega toimib minu jaoks läbi keele ja kultuuri. Mulle on oluline, et ka mu lapsed ja lapselapsed oskaksid eesti keelt, elagu nad siis kus tahes. Ameerikas elades mõistsid eesti keelt isegi me koer ja kass.

Väliseestlaste poliitiline võitlus oli suunatud sellele, et eesti keel ja eesti meel säiliksid. Mõistsime, et kui pole vaba riiki, kus inimesed ise saavad oma elu üle otsustada, siis hääbuvad ka keel ja kultuur. Okupatsiooni vastu tuli võidelda ja see võitlus tõi lõpuks edu. Aga aeg oli vahepeal edasi läinud ja selgus, et kõik Eesti inimesed ei mõtle ühtmoodi.

Vahel on mul tunne, et räägime küll üht keelt, laulame samu laule ja tantsime samu tantse, aga ei saa üksteisest hästi aru. On tekkinud teatud lõhe välis- ja kodueestlaste vahel. Vanemal generatsioonil on südames see Eesti, mis kord oli, aga seda ei saa tagasi ja tegelikult pole see mitte kellegi süü.

Negatiivseid hoiakuid on mõlemalt poolt. Mullegi on korduvalt öeldud, et mis teil viga naeratada, kui olete terve elu vitamiine saanud. Samas pidin olema aastaid oma kodumaast ilma, võõra kultuuri keskel, teadmata, kas vanaema on elus või surnud. Hirm ja valu olid läbisegi.

Nüüd minnakse välismaale vabatahtlikult ja ega selles midagi halba ei ole, kui käiakse ja tullakse tagasi. Aga minejate lapsed peaksid tingimata eesti keelt oskama. Iga keel on kingitus, eriti käib see oma vanemate keelte kohta. Eesti keel on ju nii ilus ja foneetiline, seda on kerge selgeks õppida.

Mina mõtlen nii, et kui iga eestlane teeb oma peres seda, mida suudab, eestluse alalhoidmiseks ja edasiviimiseks, elagu ta siis kodumaal või võõrsil, siis jääme kestma.

Tagasi üles