Kui palju on Eestis inimesi, kellel on seljataga viiekümnes sünnipäev? Pool miljonit. Vanemaealiste uurija, Eesti Demograafia Instituudi nooremteadur Tiina Tambaum kirjutab meeste ja naiste elust – tervisest, harjumustest, toimetulekust ja masendusest – Eestis pärast viiekümnendat eluaastat.
Oodatav eluiga kasvab väga kiiresti. Vanus 65, mis oli oodatav eluiga siis, kui praegused 65-aastased sündisid, on selle ajaga kümme aastat juurde saanud. Kui praegu on maailmas 100. eluaasta piiri ületanuid kokku umbes sama palju kui meie väikeses riigis üle 50 aasta vanuseid inimesi, siis aastaks 2050 ennustatakse sedavõrd pikka iga juba 3,2 miljonile inimesele maailmas.
Samal ajal haarab suurem osa Eesti üleriigilistest regulaarsetest kvantitatiivuuringutest endiselt vaid kuni 64-aastasi. Vanemate kohta tilgub infot harva, justkui poleks neid olemas (tegelikult on neid 240 000) või poleks nende elu kohta vaja riiklikke või kohalikke otsuseid.
Mõni aasta tagasi liitus Eesti üleeuroopalise 50-aastase ja vanema rahvastiku uuringuga SHARE, kus uuritavate inimeste vanusepiir on tõmmatud vaid alumisse otsa. Inimeste individuaalset vananemist, tervist, sotsiaalset ja majanduslikku eluolu jälgiv uuring küsitleb ühtesid ja samu inimesi iga kahe aasta tagant. Nii kooruvad tasapisi välja seosed, mille alusel anda soovitusi ja võtta vastu otsuseid vanema põlvkonna tulevaste esindajate heaks. Eestis osaleb uuringus üle 6000 inimese üle riigi, mis on väga esinduslik valim üldistuste tegemiseks. Rahvaloendusel küsitleti, tõsi, kõiki inimesi, kuid küsimused olid üldised. SHARE harutab inimese seisundi lahti üksipulgi.
Mida me teame Eesti 50-aastaste ja vanemate inimeste kohta? Nende seas on iga kahe mehe kohta kolm naist, st me räägime 200 000 mehest ja 300 000 naisest. Kas olete teadvustanud, et pooled selles vanuses inimestest on üksi? Üksi elavatest omakorda pea pooled peavad lesepõlve, mis tuleneb väga suurest lõhest Eesti meeste ja naiste keskmises elueas. Arvud näitavad ka, et mida noorem vanusegrupp 50-aastastest ja vanematest inimestest, seda rohkem on nende seas kõrgharidusega ja seda vähem alg- või põhiharidusega inimesi. 50ndates eluaastates inimestest on kõrgharidusega 45%, 80ndates aastates inimestest aga 20%.
SHARE vastajatel seisab kohe ees juba kolmas küsitluslaine, andmete töötlemine liigub aga mõne aasta võrra tagapool. Hiljuti avaldas Tervise Arengu Instituut oma veebilehel SHARE Eesti esimese laine (2011) tervise valdkonna esimesed kirjeldavad tulemused. Toetades juunikuu algatust «Märka meest», esitame mõned nendest näitajatest Postimehe lugejale just meeste-naiste võrdluses.
Kui palju on haigeid ja kes peavad end tervemaks
Suures plaanis pole meeste ja naiste isiklikes hinnangutes oma tervisele väga suuri erinevusi. Või kui, siis on mehed veidi julgemad pidama oma tervist pigem heaks kui rahuldavaks. Naistest pooled (49%) hindavad oma tervislikku seisundit rahuldavaks ja 29% vähemalt heaks. («Vähemalt hea» tähendab hinnanguid «hea», «väga hea» või «suurepärane».) Meestest peab tervist rahuldavaks 47%, kuid vähemalt heaks koguni 32%.
Vanusegrupiti on vanemate seas võrreldes noorematega muidugi järjest vähem neid, kes tunnevad ennast heas vormis olevat. Samas ütleb ka iga kümnes inimene, kes on ületanud vanusepiiri 75, et tervis on endiselt hea, mitte rahuldav ega halb, ning meeste-naiste erinevused nii kõrges vanuses peaaegu puuduvad.
Lisaks üldisele tervisehinnangule küsitakse SHAREs põetud haiguste, aga ka pikaajaliste haiguste ja terviseprobleemide kohta. Viimane näitab kindlasti üht põhjust, miks on meil vaid vähem kui kolmandik 50-aastastest ja vanematest inimestest oma tervisega rahul ning iga viies peab seda päris halvaks.
Naistest kolmveerand (75%) ütleb endal esinevat pikaajalise terviseprobleemi või haiguse, meestest väidab sama kaks kolmest (66%). Arvatakse, et naiste ja meeste näitajate erinevus tuleneb sellest, et naised käivad korralikumalt arsti juures ning seetõttu on neil vähem haigusi, millest nad ise teadlikud poleks.
Kui naistest vanuses 50–59 on pikaajalise haigusega 63%, siis kümme aastat vanemas vanuserühmas juba 75%. Ka meestel toimub hüpe just sellel kümnendil, kuhu langeb ametlik pensioniiga (59% –> 72%). 80ndatesse eluaastatesse jõudnutest väidab 15% meestest ja 13% naistest, et pikaajalisi probleeme neil endiselt ei ole. Erinevused naiste-meeste vahel on kahanenud minimaalseks. Tulemus näitab, et vanadus ja haigus ei ole sünonüümid. See on fakt, mida peab eelnevaid näitajaid lugedes endale aeg-ajalt meelde tuletama.
Kes on paksud ning kes joovad ja suitsetavad
Kaal on 50-aastaste ja vanemate inimeste suur probleem. Kui mehed annavad naistega võrreldes häid hinnanguid oma tervisele sagedamini, siis üks selle põhjustest võib olla pisut parem seis kehakaaluga.
60ndates ja 70ndates eluaastates on vaid iga neljas naine (25%) normaalkaalus. Meestest on nendes vanuserühmades normaalkaalus iga kolmas (33–35%). Meeste seas, kes ei ole normaalkaalus, on rohkem ülekaalulisi ja vähem lausa rasvunuid, naistel kipuvad ülekaaluliste ja rasvunute osakaal olema võrdsed. Kõige probleemsem vanusegrupp on 60ndates eluaastates naised, kellest iga kolmas on rasvunud. Kaal on üks näitaja, kus sugudevaheline erinevus paistab silma isegi kõige vanemas vanusegrupis (80 ja vanemad), kus normaalkaalus naiste ja meeste osakaal on sarnane (ligi 40%), kuid väga suure kaaluga ehk rasvunuid on selles vanusegrupis meeste seas 15%, naiste seas aga 20%. Liikumine ja toitumine on tegevused, mille üle otsustab inimene ise. Vanus ei anna õigustust koormata oma keha kerge liikumise asemel raske toiduga.
Suitsetamise ja alkoholi tarbimise võrdlus 50-aastaste ja vanemate meeste ja naiste seas annab plusspunktid naistele. Vaid 28% vanematest meestest ei ole kunagi suitsetanud, naistest on suitsuvabalt elanud 72%. Tänaseni suitsetab iga kolmas selles vanuses mees (34%), naistest iga seitsmes (14%).
Kehtib seaduspära, et mida noorem vanusegrupp, seda rohkem on seal suitsetajaid. Pea pool meestest ja veerand naistest 50ndates eluaastates suitsetavad, väga erandlik on üle 70-aastane suitsetav naine (3%) ja ka sama vanu suitsetavaid mehi on vähem kui 10%. Kas suits tapab inimese või loobub inimese kulunud keha suitsust? Küllap mõjutavad seda tulemust mõlemad mustrid.
Erinevus meeste ja naiste vahel alkoholi tarbimises ei ole nii terav kui suitsetamises. Viimase kolme kuu jooksul pole alkoholi tarbinud veerand meestest ja peaaegu pool naistest. Nii nagu pikaajaliste haiguste ilmnemine, nii kasvab ka mittejoojate osakaal järsult 60ndate ja 70ndate eluaastate vahel: ümardatult meestel 20 protsendilt 40-le ning naistel 40 protsendilt 60-le.
Kõnekas on tulemus, et väga sagedast alkoholipruukimist haridus ei sega. Kõikide haridusgruppide seas on sagedasi joojaid 6–7%. Samas on kõrgharitud pigem mõõdukad alkoholitarbijad kui karsklased (mittejoojaid 33%), madalama haridusega inimesed vastupidi, pigem karsklased kui mõõdukad tarbijad (mittejoojaid 66%).
Kes tulevad paremini toime
Enam kui pooled Eesti naised (50–59%), sõltumata vanusegrupist, hindavad oma toimetulekut kehvaks, väites, et tulevad toime suurte raskustega või mõningate raskustega. Meestel on näha tendentsi, et vanemates vanusegruppides läheks justkui veidike kergemaks. Kõrgemas vanuses meestest on neid, kes tulevad toime raskustega, vähem kui pool, kuid ikkagi 40–45%.
Kõige suuremad raskused on lahutatud või lahus elavatel inimestel. Suurtes raskustes on ka veerand nendest inimestest, kes pole kunagi kooselus olnud. Samal ajal leskedest, kes elavad ju samuti üksi, tunnetab suuri raskusi 16%, kooselus elavatest inimestest aga vaid iga kümnes (11%). Kõik see juhib mõtted sellele, et perekond ja pikaajalised suhted on siiski võimsad investeeringud «pensionisambasse», kusjuures selle investeeringu tulemus ei pruugi väljenduda tingimata rahas.
Kelle meeleolu on null ja kes peavad seda tavapäraseks
Käesoleva aasta alguses kaitstud Anne Kleinbergi doktoritöö depressiooni levimusest Eestis näitas, et täiskasvanud elanikkonnast iga kahekümnes (5,6%) kannatab depressiooni all. Just väike sissetulek ja halb terviseseisund on doktoritöö väitel peamised depressiooniga seotud tegurid. Viidatud uuringu valimi moodustasid 2006. aastal 6105 isikut vanuses 18–84.
Mida ütleb viis aastat hilisem uuring, veidi teise metoodikaga, sama suure valimiga kitsamalt 50-aastaste ja vanemate inimeste kohta? SHAREs mõõdetakse depressiooninähte kahel viisil. Küsitakse inimeselt otse, kas tal on depressiooni esinenud, ning esitatakse intervjuu käigus 12 küsimust, millega selgitatakse depressioonikriteeriumitele vastavust (EURO-D).
Tulemused on mitu korda hullemad, kui 2006. aasta uuring näitas kogu elanikkonna kohta. Eestis on 50-aastaste ja vanemate hulgas igast viiest inimesest depressioonisümptomid kahel (42%). Neid, kes seda ise tunnistavad või tähele panevad, on veerandi jagu vähem. Absoluutarvudes tähendab see, et meil on umbes 200 000 vanemas eas inimest, kes vastavad depressioonikriteeriumitele, ja 50 000 neist ei teadvusta oma seisundit.
Naiste depressioonitase on kõrgem kui meestel (erinevus 10 protsendipunkti), aga vähemalt nooremates vanusegruppides oskavad naised seda endal paremini märgata kui mehed. Naistel kasvavad objektiivsed depressiooninäitajad vanusega ühtlaselt, st mida vanem vanusegrupp, seda rohkem on depressiooni. 50ndates eluaastates naistest 44% vastab depressioonikriteeriumitele ja peaaegu kõik ka tunnistavad seda, 70ndates eluaastates naistest vastab kriteeriumitele iga teine (51%), aga seda tunnistavad ainult pooled.
Meeste objektiivsed depressiooninäitajad on kõige väiksemad 60ndates eluaastates (30%), kuid vaid kaks kolmandikku tajub seda. 70ndates eluaastates meestest vastab depressioonikriteeriumitele iga kolmas mees (35%), ja nagu sama vanusegrupi naistegi seas, tunnistavad seda vaid pooled.
Niisiis, objektiivsed depressioonisümptomid vanuse kasvades kasvavad, depressiooninähtude märkamine vanuse kasvades kahaneb.
Postimees avaldas hiljuti loo 72-aastase mehe lähedaste mõtetest pärast seda, kui see täiesti tavaline tubli mees oli teinud enesetapu (Nils Niitra «Eesti mehe viimane kiri: «Anna sigadele süüa!»»). Lesk: «Eks ta istus tugitoolis, luges, vaatas televiisorit. Lõpuks istus-luges-vaatas-luges-istus-vaatas ja siis oligi kõik. /.../ Oleks ma osanud arvata, et tal on depressioon...» SHARE 2011. aasta tulemus võib osutada, et rõõmutus ja jõuetusetunne on vanemaealiste seas nii tavaline, et just selle laia leviku tõttu võib see jääda teistele märkamatuks.
Andmetest näeme ka, et töötavad inimesed oskavad oma depressioonitaset adekvaatselt hinnata, kodused mitte. Subjektiivse hinnangu järgi vaevab depressioon 32% tööga hõivatud inimestest ja sama tulemuse annab ka objektiivne mõõtmine. Tööga mittehõivatute seas on samuti 32% neid, kes on endal täheldanud depressiooni, kuid objektiivsed mõõtmised näitavad palju suuremat protsenti (49%). Seega, depressiooni on nii aktiivsetel kui ka passiivsetel, kuid viimaste hulgas esineb depressiooni palju rohkem ja nende seas on suur hulk inimesi, kes probleemi endale ei tunnista.
Me peame depressiooni koduse pensionipõlvega kaasnevaks paratamatuseks. Toodud SHARE tulemused on murdosa sellest, mida andmed pakuvad. Selle lühikese meeste-naiste võrdluse alusel võime täiendada juunikuu loosungit «Märka meest» elu teise poolde jõudnute suhtes loosungiga «Märka masendust». Mõtteainet peaks olema riigil ja kohalikel omavalitsustel. Kõige kiiremad muutused saavad aga inimesed ise algatada. Suhted, eakohane liikumine, töö ja tegevus aitavad tunnistada, et päike tõuseb igal hommikul ühtviisi nii noorte kui ka vanade jaoks.
Üleeuroopaline vanemaealiste uuring
• SHARE (The Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) on üleeuroopaline vanemaealist rahvastikku (50-aastased ja vanemad) hõlmav pikaajaline paneeluuring, millega tehakse kindlaks individuaalse vananemisprotsessi ja seda mõjutavate tegurite omavahelisi seoseid. Eesti liitus uuringuga 2010. aastal, kui Euroopas alustati 4. lainega.
• Kokku on 20 riigis vastajaid enam kui 55 000. Eesti uuringu teaduskoordinaator on Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut.
• Põhjalik ankeet sisaldab küsimusi tervise, majandusliku seisu, töötamise ja pensionile siirdumise, sotsiaalse läbikäimise, hoolduskoormuse ja igapäevaste tegevuste kohta.
• SHARE uuring on Euroopas ainus omalaadne. SHARE annab võimaluse võrrelda eri riikide vananemisnäitajaid. Euroopa Komisjon on kuulutanud SHARE Euroopa võtmeallikaks riikide sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse poliitikate hindamiseks ja otsuste langetamiseks.
• Esimesed tulemused Eesti esimeses laines (2010–2011) kogutud andmete kohta on koostanud Tervise Arengu Instituut ja statistikaamet ning need on kättesaadavad SHARE kodulehe kaudu (share-estonia.ee).