Juhtkiri: milleks keelata, kui pole midagi varjata?

Ega õigupoolest ju suurt midagi juhtunudki. Vähemalt esmapilgul ja Eesti konteksti silmas pidades. Nooruke peaminister keelas telekanalil valitsuse pressikonverentsil osaleda, sest talle ei meeldi Tallinna Televisiooni propagandistlik iseloom ja rahakasutus.

Tõepoolest, paljudele ei meeldi, ja täiesti arusaadavatel põhjustel. Kuid pangem küsimus veidi laiemasse konteksti ja vaadakem korraks asja nii, nagu see paistab Euroopa tasandil.

Alates 1766. aastast, mil maailma esimene infovabadust puudutav seadus Rootsi parlamendis vastu võeti, on infovabadus olnud osa sellest suuremast õiguste kogumist, mida me nimetame inimõigusteks. Tõsi, informatsioonile ligipääsu reguleerivate seaduste puhul on tänapäeval oluline näiteks ka see, kas info on teistest kanalitest kättesaadav, kuid see pole praegu peamine. Tähtis on seaduse aluseks olnud põhimõte ja see, et selle seaduseni jõudmine polnuks võimalik ilma taustal toimuva valgustusajastu ning selle mõtlejateta. Teisisõnu, see seadus oli osa arusaamast, et ratsionaalne arutelu on tõe ilmsiks tulemiseks oluline, ning see ei saa toimuda, ilma et informatsioon oleks kõigile avatud.