Eelmisel nädalal olin külas ammusel tuttaval, hüüame teda siinkohal tädi Maaliks. Valusaid saatuselööke vapralt talunud üksik vanatädi Haanjamaa mägede ja orgude vahel on paanikas. Digiboksitont on ta hüsteeriasse ajanud ja mina, kellelt ta abi loodab, olen mahakäinud insenerina sama abitu kui tema. Kuulan ta nuttu, püüan lohutada ja mõtlen – kuidas siis nii, Jüri Pihel ja Levira ja kõik tähtsad itipoisid? Kas seltskonnal, kes viib lippude lehvides Eesti televisiooni digiajastusse, ei olnud aega mõelda inimesekeskselt? Mitte digibokslikult. Kas keegi küsis tädi Maalilt tema soovi kohta digit saada? Vanainimeselt metsatalus, kellele TV on ainus aken maailma, keda hoopiski ei huvita interaktiivsus ja muud moetrendid?