Manifesta 10 – katse olla diplomaatiline

Tänavuse Manifesta üks pilkupüüdvamaid töid – Thomas Hirschhorni «Abschlag». Foto: Olga Maltseva

Peterburis avati nädalavahetusel rahvusvaheline biennaal Manifesta, kus Eestist osaleb Kristina Norman.

Tänavust ja järjekorras kümnendat Manifestat võõrustas vahva linn Neeva kaldal – Peterburi, ürituse tsentrumiga Ermitaažis. «Kas sa tead, väike laps, mis see on?»  küsib ema laupäeva hommikul Ermitaaži ees väikeselt lapselt. Laps on veel sellises vanuses, et ei tea maailma asjadest suurt midagi. «Kuula nüüd palun hästi, see on Ermitaaž,» selgitab ema, «suurim ja võimsam kunstimuuseum me maal.»

Nüüd on tulnud üks tähtis kuraator Lääne-Euroopast Kaspar König ja võtnud endale ülesande panna see ajalooline verstapost suhestuma nüüdiskunstiga, selle kõige uuemaga, mille näitamiseks Manifesta 20 aastat tagasi loodud sai. Ülesanne, mis pole just liiga kerge. Manifesta sünniajad olid kunagi sellised, et külma sõja järel vabanenud Ida-Euroopa oli koht, mille poole pilgud pöörata, sest sealt tuli uus kunst, mida sünnitas vangistusest vabanenud kujutlusvõime. See kunst ei olnud ehk alati kõige uuem võimalike formaalsete kriteeriumide põhjal, piisas sellestki, et Ida-Euroopa varjatud pale oli nüüd läände lahti kistud ja eksootiline Teine võis märatseda.