Sirje Helme –eesti kunsti tutvustaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sirje Helme

FOTO: Artur Sadovski

Elus käivad rõõm ja kurbus käsikäes. Pärast armastatud inimese kaotust ja lohutut talve, valusat aega, mida ei suudagi meenutada, ning tunnustustest tulvil kevadet suundus Kumu kunstimuuseumi direktor Sirje Helme hinge kosutama armsasse ja turvalisse maakoju Pärnumaal, kus ta juba 39. korda suvepuhkust veedab.


Sirje Helme elu on kunstist ja kunstiajaloost läbi imbunud. Paljudele, kes on nautinud tema sisukaid sõnavõtte konverentsidel, näituste avamistel, ajakirjanduses, on üllatuseks, et see energiline esinduslik daam, kelle selja taga seisavad kolm last ja seitse lapselast, on erakordselt perekeskne.


Matsirannas saab nende suur pere kokku. Hooaeg avatakse seal maipühade ajal ja lõpetatakse oktoobris.

Vahel on ka jõulupühi maal peetud. See koht leiti siis, kui Sirje Helme kasuisa, režissöör Grigori Kromanov «Viimse reliikvia» jaoks müstilisi paiku otsis.

Siin põlispuude all pole küll ühtki kaadrit filmitud, aga Sirje ema, grimmikunstnik Silvia Kromanovat võlusid kaunis mererand ja puudemüha ning nõnda asutasid nad end üksikusse metsatallu suvitama.


Aastatega on suvitajate seltskond kasvanud: Sirje vanemast tütrest Triinust ning kaksikutest Maarjast ja Martinist on lapsevanemad saanud ja nüüd müttavad siin nende pojad-tütred.


Jaanipäevast kooli alguseni üritatakse nii, et keegi täiskasvanuist on maal, et lapsed saaksid suve täiel rinnal nautida. Elu ilma televiisori ja arvutimängudeta kulgeb nagu lastel muiste: õues mängides, jalgrattaga sõites, meres ujudes, õhtuti tihti lõkke ümber. Noored elavad vanas majas ja Sirje uues «vanas» majas.

Mitu aastat tagasi toodi siia Võrumaalt vana palkmaja, taastada aga seda päriselt ei õnnestunud ning nüüd on tegu üsna moodsa elamuga, mis oma sisemuses vana maja hoiab.


«See on maagiline paik – suurte puude kohin sisendab rahu ja on tunne, et olen siia nagu ära peidetud. Et need puud kaitsevad mind. Linnast välja sõites võin olla väsinud ja närviline, aga kui autoga mereäärsele teele keeran, tuleb mingi seletamatu rahu,» sõnab Sirje Helme.


«Siin kulgeb aeg aasta-aastalt samas rütmis. Puud olid enne mind ja jääavad pärast mind. Kevadet kuulutavad sinililled ja ülased, siis puhkevad nurmenukud, kullerkupud ja maikellukesed. Pärast jaanipäeva peab niitma hakkama. Kui pärnad õitsevad, ja neid on siin palju, sumiseb magusalõhnaline ümbrus kui mesilastaru. Seejärel tulevad sumedad augustiööd ja eriline sügisevaikus...


Mererannas on hea alati, aga mulle meeldib ka metsas konnata. Siinkandis on väga rikas puudekooslus – tammed, vahtrad, mustad lepad, pärnad, pihlakad, toomingad jt. Olen mitu korda eksinud, lugematu arvu ringe teinud, aga siiski metsast välja tulnud.»

Kas puhkus möödubki siin rahus ja vaikuses?
Paraku mitte. See oli mu nooruses, kui töötasin kirjastuses Kunst toimetajana. Siis panin ukse kinni ja tulin maale.

Praegu olen pidevalt muuseumitöödega kursis ja telefon heliseb hommikuti tihti, sest Kumus on ettevalmistamisel mitu rahvusvahelist lepingut, näitused ja sügiskonverents, aga see pole tülikas, siin on kuidagi lihtne probleeme lahendada.


Puhkuse suhtes ei saa olla kinnisideid, et tingimata tuleb teha seda või teist. Siin saab kõike teha – oma kirjatööd, ujuda, niisama hulkuda, tuleb ka niita. Õieti, mulle meeldib suur lage rohuväli ja sellest väljakasvavad võimsad puutüved. Maa-ala, mida tuleb korras hoida, on suur.

Miks läksite kunstiajalugu õppima, kui geenide järgi (isa on skulptor Kalju Reitel) võinuks teist kunstnik saada?


Ma olen käeliselt andetu – ju polnud lapsele antud. Ma ei ole kunagi arvanud, et võiksin vanemate eeskujul tollasesse Kunstiinstituuti õppima minna. Mulle meeldis hoopiski uurida ajalugu, otsida seoseid ja põhjuseid. See oli nii loomulik, et läksin Tartusse ajalugu õppima.


Moodsa kunsti juurde viisid mind nii Jaak Kangilaski kui Kaljo Põllu, kes juhatas siis ülikooli kunstikabinetti. Kunstikabinet oli esimene tõsine kokkupuude kaasaegse kunstiga.


Kunstikabinetis hõljuv vaimsus ja Kaljo Põllu meeletu energia mõjutasid kohalkäijaid. Lisaks sellele, et kunstiajaloo üliõpilastel tuli õppida erinevaid tehnikaid, sundis ta meid ka kriitikat kirjutama.

Mäletan, et esimese artikli tegime kursuseõe Eha Komissaroviga kahasse. Kahtlemata sõltub õppejõu karismast palju, meie olime muidugi vaimustuses gooti arhitektuurist ja Villem Raamist, diplomitöö kirjutasin Karja kiriku maalingutest.

See oli siiski romantilise vaimustuse aeg ning ilmselt poleks minust mingit vanema kunsti uurijat saanud. Ülikooli lõpetades olid asjad minu jaoks selged.


Läksin tööle kirjastusse Kunst ja aasta pärast pandi mind almanahhi «Kunst» toimetama, mis tagantjärele mõeldes on üsna uskumatu, sest tegin seda üksi, ilma erilise kogemuseta. Kogemust asendas noore inimese lõpmata enesekindlus.

Kutsusin väljaannet kujundama erinevaid kunstnikke. Kõigepealt tegime koostööd Tõnis Vindiga, siis Leonhard Lapini, Ando Keskküla, Andres Toltsi ja Andres Taliga. Töö ajakirjas sulandas mind kiiresti Tallinna kunstiseltskonda.


Almanahh «Kunst» oli Nõukogude Liidus väga edumeelne väljaanne, kuid õnneks suuremaid skandaale võimudega polnud. Kunstnike liit oli heatahtlik, pigem toetav, ja kuna ma ei olnud NLKP liige, ei saadud mind ka mõjusalt parteiliselt karistada. Paar korda kutsuti küll välja, aga ma ei saa öelda, et mind oleks hullusti ahistatud. Muidugi vihastasin korduvalt.

Kõrvaltvaatajaile näite pigem mõistuse kui tundeinimesena.
Ma olengi lõpmata rahulik, väga avatud erinevatele arvamistele, aga kui päriselt vihastan, siis tavaliselt teen otsuseid, mida enam ei muuda. Kunagi ütles vanem tütar Triin, et minu puhul on viha alati edasiviiv.

Tõepoolest, on selline eriline vihastamine, mis annab pööraselt jõudu ja usku sellesse, mida ma teen. Kui olen lõplikult veendunud, et minul on õigus, siis ma oma otsust peaaegu kunagi ei muuda.

Kirjastuses Kunst sai teist peatoimetaja, sellest ajast olete ainult tippjuhi ameteid pidanud.
Kirjastuse Kunst kollektiiv on nagu oma perekond. Alustasime pärast ülikooli noortena, nüüd oleme koos vanaks saanud.


Suure töö tegime oma väikese nais/meeskonnaga 1990ndatel Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses. Tolleaegne rahaline abi eesti kunstile oli erakordselt oluline ja vajalik, suuresti tänu sellele said kiiresti tuntuks meie videokunstnikud.

Meie keskuse eriline suund oli digitaalkultuuri uurimine ja toetamine, kujunesime oluliseks keskuseks eeskätt Ida-Euroopas, aga kogu tegevus oli laialt rahvusvaheline. Pärast nn ameerika raha ärajäämist pakkusime ennast kultuuriministeeriumile kui kunsti ekspordiagentuuri ja Veneetsia biennaali korraldusmeeskonda.


Tegime 1990ndail ise palju välisnäitusi ja vahendasime Eesti kunstnikke rahvusvahelistel üritustel. Suuresti saime ka neid osalusi rahaliselt toetada. Praegu on olukord teine, aga siis oli eesti kunstnike integreerimine rahvusvahelisse kunstiellu väga oluline.

Kuidas te Kumusse sattusite?


Konkursiga. Pärast pikki kõhklusi. Väga raske on minna direktoriks kolleegidele, oma headele vanadele tuttavatele, aga veel raskem on asuda juhtima organisatsiooni, mille hingeelu sa üldse ei tunne. Ega sel ajal mind muuseumielu ei ahvatlenud, mul oli erakordselt huvitav töö kaasaegse kunsti keskuses ning tegelikult olin otsustanud pühenduda teadustööle ja pigem siduda ennast Tartu Ülikooliga.

Mul terendasid silme ees pikad suvepuhkused ja võimalus tegelda kirjutamisega. Niimoodi laua taga nokitseda, nagu ma siin suvekodus istun.


Aga Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk oskas muuseumist nii ilusasti rääkida, et muutsin meelt. Leppisime siiski kokku, et ei pea lõpetama loenguid ei kunstiakadeemias ega Tartu Ülikoolis. Eestis on väga vähe spetsialiste ning on loomulik, et teatud kursusi loetakse kõrgkoolides.


Minu kujutelm tänapäevasest muuseumist kui avatud süsteemist komisjonile meeldis ja praegu Kumu enam-vähem niimoodi toimibki.

Aga väga palju on võimalik veel teha. Muuseumi roll ühiskonnas on muutunud, ma usun, et aasta-aastalt see kasvab.
Inimesed hakkavad üha rohkem väärtustama oma vaba aega ning muuseumid kahtlemata pakuvad seda, mida suured kaubanduskeskused ei saa pakkuda – ehedust, originaalsust. Muuseumi võib vaadata ka kui kombinaati, kus tegeldakse erinevatel viisidel inimese vaimueluga.


Meil on selleks hariduskeskus, Kumu kunstikool, meil on koolitatud giidid, loengutega filmiõhtud jne. Algusest peale on auditoorium olnud üks kanaleid, kuidas Kumusse tuua ka neid inimesi, kes muuseumi igavaks või liiga konservatiivseks kohaks pelgasid.

Pole vaja rääkida kunstitemplist, templi nimetamine pole mulle kunagi meeldinud, sest ajaloost on teada, et kõik templid on ehitatud põhimõttel – mida lähemale sa templile jõuad, seda väiksemana (tühisemana) end tunned. Aga mina tahaksin, et inimesed tuleksid muuseumi rõõmuga.


Oluline on olnud algusest saadik ka tugevate koostööpartnerite leidmine, Felicién Ropsi, Joan Miró ja Soome kunsti kuldaja näitused on olnud igati edukad. Alles äsja sain teate, et oleme ühe suurema projekti jaoks koos soomlaste ja rootslastega saanud Euroopast rahalise toetuse.

Kumu tegevust on märgatud ja pärjatud tiitliga «Euroopa muuseum 2008».
See on auhind, mida Euroopa Nõukogu juures olev komisjon annab igal aastal ühele, nende otsuse põhjal aasta parimale muuseumile.

See on tegelikult väga suur tunnustus ning minu kolleegid Euroopast hindavad seda kõrgelt. Tänu auhinnale teatakse Kumut nüüd üsna hästi. Auhinnatseremooniaga on seotud ka naljakas vahejuhtum.

Nimelt ei plaaninud ma Dublinisse üldse sõita, kevad oli olnud kurnav, pealegi pidin sel ajal olema Kanadas, kust olime saanud Erika ja Oswald Timmase Fondilt suurema toetussumma.

Korralduskomisjoni korduva järelepärimise peale vahetasin pileti siiski ümber, maandusin hommikul Tallinnas, päeval tutvustasin Hollandi kuningannale Kumut, õhtul pakkisin kohvri ja lendasin Dublinisse.


Kõik need ajavahed väsitasid mind nõnda, et otsustasin hotellis pärast hommikusööki paar tundi magada. Jõudsin just telefonile äratusaja panna, et ennelõunal veel esinemiseks tekst ette valmistada, kui sain teate, et tuleb kohe esinema asuda.

Pärast esimest ehmatust taipasin, et ega muuta midagi ei saa – see arusaam andis suure rahu ja enesekindluse tunde. Nii enne küsimustevooru kui selle ajal kuulsin oma kõrval mingit helinat, mis tundus kuidagi tuttavana.

Minu telefon oli aga välja lülitatud. Saal oli häiritud, meie moderaatoriga arutasime pikalt, kes see lohakas küll oma koti heliseva telefoniga saali jättis. Nagu hiljem selgus, oli see minu äratuskell, mis poolteist tundi iga 15 minuti järel häält tegi.


Küsimusi oli erinevaid, muu hulgas küsiti ka, miks on Eestis paljude muuseumide direktorid naised. Ma ei hakanud rääkima madalatest palkadest, vaid ütlesin, et mehed kas said sõjas surma, põgenesid Läände või küüditati Siberisse ning Eesti ehitati üles naiste kätega, sest mehi polnud kusagilt võtta ja sellest kasvas ka Eesti naise eneseteadvus.

Saal hakkas plaksutama ega arutlenud selle üle, et vahepeal on mitu põlvkonda mehi peale kasvanud.

Euroopa muuseumi auhinna sai muuseum, aga Kumu kunstielu korraldamise eest  omistati teile Kristjan Raua kunstipreemia.


Loomulikult oli mul hea meel, see on meie mainekaim auhind. Arvan, et sain selle eeskätt Kumu käimalükkamise eest, aga nimetati ka teadustegevust ja esinemist Kumu sügiskonverentsil.

Teie puhkus saab läbi. Öeldakse, et iga lõpp on millegi uue algus. Mis teil ees seisab?
Järgmisel nädalal, 28. augustil toimub järjekorras teine Kumu sügiskonverents ning seekord on teema pagulaskunst, see on seotud suurema pagulaskunsti programmiga. Valmistame ka juba nii 2009. kui 2010. aasta sügiskonverentse ette.

Oktoobris avame suurepärase näituse «Tegelikkuse sabotaaž. Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947», mille Pompidou’ Keskus valmistas ette Kumule ja Istanbul Modernile.

On mitu esinemist, sõite ja loomulikult suure «Eesti kunsti ajaloo» VI köite teksti lõpetamine. Lisaks sügissemester kunstiakadeemias, iseenesest mõista igapäevane töö muuseumis. Sügis tuleb töine.


Enne puhkuse algust vahetasin elukohta, sellegi sisseseadmine võtab aega ja energiat. Kaunis vaade akendest ehk asendab talveks minu suvekodu põlispuid.

CV Sirje Helme

 Haridus:
1973 Tartu Ülikool, kunstiajalugu.
1995 magistrikraad kunstiajaloos
1998–2002 Eesti Kunstiakadeemia doktorant

Töö:
1975–1996 almanahhi «Kunst» peatoimetaja, pärast seda kirjastuse peatoimetaja ja direktor, Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor, Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuste võrgustiku koordinaator
alates 2005 Kumu kunstimuuseumi direktor

Kuulumine
organisatsioonidesse:
1992 Rahvusvahelise Kunstikriitikute Assotsiatsiooni (AICA) liige
1999–2003 Euroopa Kultuurifondi juurde kuuluva APEXchange (Amsterdam) nõukogu liige
1999–2003 Balti Kunstikeskuse (Visby) nõukogu liige
1999 Balti Kunstikeskuse (Visby) asutajaliige
2006 Läti Kaasaegse Kunsti muuseumi ettevalmistava nõukogu liige
2007 International Foundation Manifesta nõukogu liige
2007 CIMAM (kaasaegse kunsti muuseumite assotsiatsioon) liige
2008 Läti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaliige
2008 European Cultural Foundation, žüriiliige

Riiklikud autasud:
2004 Itaalia Vabariigi teeneteorden
2005 Valgetähe teenetemärgi IV kl

 Teised Sirjest

 Enn Kunila
kunstikoguja,
Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi esimees

 
Saatuse tahtel tunnen Sirje Helmet palju aastaid. On meeldiv, et kaunist, meeldivast ja õpihimulisest neiust on saanud üks Eesti väljapaistvamaid kunstiteadlasi, kunstielu juhte ja edukas pedagoog.

Kõike, mida ta teeb, teeb ta sisemise põlemise ja hingega. Sirjes põimuvad suurepärased isikuomadused ning erialased teadmised ja oskused. Ta on väga laia silmaringiga, orienteerub suurepäraselt erinevates kunstinähtustes ja omab võimet hinnata nende kvaliteeti. Sirje on suurepäraste oraatorivõimetega ja alati oodatud esineja.


Need võimed aitasid olulisel määral kaasa ka sellele, et Kumu pälvis «Euroopa kunstimuuseum 2008» tiitli ja Sirje Helme sai publiku preemia parima presentatsiooni eest. Arvan, et Kumu sai erakordse tunnustuse, mida praegu ei suudeta Eestis veel vääriliselt hinnata ning milleni jõudmisel on olnud tohutu roll Sirje Helmel.

Ta on ka üks Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi idee autoritest.
Nooruslikkus ja särtsakus iseloomustavad Sirje Helme tegemisi praegugi, lisandunud on tõeline erialane professionaalsus.

    Tagasi üles