«Minu ainus ootus on, et need poisid, kes laulukaare all suu lahti teevad, laulaksid põlevate silmadega, ja et see hetk talletuks nende mälestustesse kirka ja meeliülendava kogemusena,» loodab sel peol esimest korda dirigendipulti tõusev Kuldar Schüts.
Ootusele lisaks on temas ka kartus. Dirigent Jüri-Ruut Kangur nimelt ütles, et dirigendipult kõigub edasi-tagasi ja Schüts kardab kõrgust. «Ja mul on kombeks koori juhatades veidi hüpelda. Samas pole teatavasti ükski dirigent sealt alla kukkunud,» lohutab ta end.
Peole jõuab dirigent tänu õpetajatele, koorijuhtidele, hoolijatele ja abistajatele. Schüts on laulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva leid ja õpilane. «Alguses olin pisut skeptiline, et kas julgen sellist üllast ametit pidada. Koorijuhtimine tundus sel ajal olevat müstiline tegevus, millel pole raamistikku ega vormi,» tunnistab pühapäevasel kontserdil poistekoori ees Ülo Vinteri ja Enn Vetemaa laulu «Hoidkem vaid ühte» dirigeeriv Schüts. «Hirvo abiga õppisin elementaarsed liigutused selgeks.»
Ta alustas oma teed koorijuhist ema kõrval proovides kaasas käies. Mäletab neid helisid siiani päris selgelt. Ta on ilus näide Surva peomõttest: aeg puudutab meid, meie hool on
aega puudutada. Eri põlvkonnad koos, vaadates tagasi meie laulupeo ajaloole ja luues uut aega.
Laulupeo juhi Hirvo Surva enese jaoks on puudutus sel korral väga otsene: täna õhtul dirigeerivad tema esimene õpetaja Silvia Mellik, tema kauaaegne õpetaja akadeemias Ants Üleoja ja tema ise.
Peale Schütsi tõuseb homme esimest korda dirigendipulti tema teinegi õpilane Kaspar Mänd, kes osales esimesel laulupeo 1994. aastal, olles vaid viieaastane. Ta mäletab sellest peost vaid tohutut rahvamassi, temast pikemaid inimesi ja seda, et polnud võimalik aru saada, kuhupoole laulma peaks. Enese häältki ei kuulnud.
Kogu 30 000-pealine laulupeopere on selleks aktiivselt valmistunud viimased poolteist aastat. «Loomulikult on väike närv suure kooriga kohtumise eel, sest proove sai tehtud ka 500 lauljaga, kuid ma pole kunagi 8000 lauljat juhatanud,» ütleb Mänd. «Kuid ega dirigent midagi teisiti teha saa. Loodan lihtsalt, et kõik näod tulevad tuttavad ette – oleme ju proovis varem kohtunud!»
Tänane kontsert on tänu ja rõõm ja võimalus näha-kuulda meie kõige väärikamaid koorijuhte. Läbilõige meie laulupeo ajaloost ja kummardus meid siia toonutele.
Surva väärtustab tänast kontserti. «Laulupidu on areng, pidev protsess. Kui keegi hakkab saja aasta pärast pidu tegema, siis peame mõtlema, mis tal sellest ajast kaasa on võtta,» mõtleb ta. «Aja puudutus ja need inimesed, kes meil praegu olemas on – me peame neid näitama. Ka lauljatele. Kui me need inimesed unustame, ei tõsta neid esile, siis paljud ei teagi, kes nad on. Me ei saa neid inimesi kõrvale jätta, seda enam, et see käib aja puudutusega kokku.»
Tänast esimest laulupeo kontserti peabki kuulama algusest lõpuni. See näitab ära meie lood ja heliloojad, kes on olnud laulupeo ajaloos tähtsad. Ja homsel kontserdil katsetavad 17 uudisteost, kas nad lauljate ja kuulajate südametundele vastu peavad, et kõlada peol ka saja aasta pärast.
«Mõnus närvikõdi on sees, ja nii peabki olema. See on meie kõigi pidu. See saab alguse lauljatest, tantsijatest, nende õpetajatest, koorijuhtidest, kes on panustanud oma vaba aega, ja soovin lihtsalt kõiki tänada,» ütleb Surva. «Oleme valmistanud ette laulupidu, aga tegelikult oleme valmistanud ette koori, mille nimeks on laulupeo ühendkoor. See ongi Eesti esinduskoor. Meie esinduskoor. Siit tekibki laulupeo fenomen. Me valmistume ühiseks kooriks, et teha koos muusikat. Ja see on äge!»
Me laulame emakeeles, oma eesti muusikat. «Mudilasi on palju, millest on hea meel. Nad saavad selle esimese kaarealuse tunde,» räägib Surva rahulolevalt.
Kaks päeva on lauluväljak üks suur kontserdisaal, kus esineb meie esinduskoor. See on meie ühine asi. Koos moodustame peo.