Laulupeol osalemine on tõepoolest hinge süvakihte puudutav maagiline toiming, mida sõnadega edasi anda polegi võimalik, kirjutab koorilaulja Mikk Sarv.
Mikk Sarv: kas puudutas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taandumine puudutab alati valusalt ja teravalt, millestki ilmajäämine on kurb. Samas loob see vaba ruumi, trotsi ja võimaluse edasiminekuks.
Esimesele laulupeole jõudsid lauljad kohale 17. juunil 1869. aastal, päevapealt 12 aastat pärast päevalehe Pärnu Postimees ilmuma hakkamist, kus meie rahvast esimest korda kõnetati Eesti rahvana. Sealt edasi oleme maarahvaks olemisest ning regilaulust taandunud ja edenenud eestlastena. Oleme edenenud tõhusalt – pole palju nii väiksearvulisi rahvaid maailmas nii mitmete omakeelsete ülikoolide, oma kirjanduse, kultuuri ja riigiga.
Oleme taandunud maalt ja küladest linnadesse. Oleme taandunud Tartu rahu piiridest meile pealesunnitud piiridesse. Ja siiski on meie taandumise lugu samaaegselt ka meie võidulugu. Alates esimesest laulupeost, kui tähistasime poole sajandi möödumist võidust pärisorjuse üle. Siis kõneles 29-aastane kooliõpetaja Jakob Hurt tulihingeliselt omakeelse kooli rajamise vajadusest. Kas söandas ta siis unistada, et poolteist sajandit hiljem on meil kümneid omakeelseid kõrgkoole?
Esimestel laulupidudel ei olnud Jannsen nõus regilaulutöötluste kavasse võtmisega. Selle taandumise omakeelsest muusikast korvas Jakob Hurt suurejoonelise regilaulude ning muistse vaimuvara üldrahvaliku üleskirjutamise ja kokkukogumisega. Nüüd on regilaulul põhinevad laulud laulupidude lahutamatu osa. Mingil kummalisel kombel järgnebki igale taandumisele edenemine, kaotatu korvamine.
Mul on rõõm laulda Tartu Miina Härma gümnaasiumi koolipere segakooris Härmakad andeka dirigendi Kadri Leppoja juhendamisel. Sada aastat tagasi õpetas minu vanaisa Jaan Sarv selles koolis, tollal Eesti Noorsookasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, matemaatikat ja füüsikat. Miina Härma oli sama kooli muusikaõpetaja. Meie kool oli esimene eestikeelse gümnaasiumiõppega kool, kus tõestati, et meie keeles on see võimalik. Mõni aasta hiljem jõudsime juba omakeelse ülikoolihariduseni.
Meie koori laulma kutsusid mind kaaslapsevanem Ruth Laidmets ja kooli direktor Ene Tannberg, kes ka ise laulavad kooris. Bassilauljaid kipub kooris ikka puudu olema. Minu kõrval laulab prantsuse keele õpetaja Clotilde Beckandi abikaasa, Andaluusiast pärit hispaanlane Miguel Portillo, Eesti Maaülikooli teadlane.
Laulupeo rongkäigus oodates jutustas Miguel, kuidas ta kuus aastat tagasi Eestisse jõudis, siin abiellus, poja isaks sai ja doktorikraadi kaitses. Nii on tema täiskasvanuelu algus jäädavalt seotud Eestiga.
Muusika- ja klaverimänguhuvilisena avastas ta Eesti kohta internetist materjali otsides meie laulupeod ja koorilaulu, mis teda väga köitsid. Nii polnud vaja pikalt mõelda, kui abikaasa Clotilde palus tal koori tulla appi baritonihäält laulma. Nüüd sai lõpuks teoks ka ta ammune unistus laulda suures ühendkooris laulukaare all. Miguel rääkis, kuidas pärast Gustav Ernesaksa ja Lydia Koidula laulu «Mu isamaa on minu arm» viimase salmi laulmist pole võimalik edasi laulda – sügav liigutusklomp lihtsalt kisub kurgu kinni. Küllap sellepärast ongi see laul laulupeo kavas viimasena.
Ka Miguel on taanduja – tema uurimistöö taimede stressist viib ta koos perega Eestist edasi Belgiasse. Ometigi on nende kuue Eestis veedetud aastaga saanud temast sedavõrd kirglik eesti koorilaulja, et ta uuris mult võimalusi jätkata laulmist väljaspool Eestit töötavate inimeste Euroopa kooris. Nõnda on iga taandumine tasakaalustatud edenemisega. Usun, et mu kaaslauljast saab tõhus ja kirglik eesti koorilaulu tutvustaja ja eestkõneleja igal pool, kuhu tema teadlastee teda edasi viib.
Laulupeol osalemine on tõepoolest hinge süvakihte puudutav maagiline toiming, mida sõnadega edasi anda polegi võimalik. Seda peab ise kogema. Paar aastakümmet tagasi käisin laulupeo rongkäikudes Rapla asemaavanemana. Siiski puudutab lauljana nii rongkäigus kui ka peol osalemine sügavamalt. Kõik head sõnad, mida hüütakse pealtvaatajatelt kõndijatele ning kõndijatelt pealtvaatajatele, on kuus tundi kestev jätkuv loitsimine, mis tipneb ürgse ja hiigelsuure loitsimisega laulukaare all.
Ja see loitsimine on mõjus. Kuigi häälerühmade kogunemisel laululava taga oli lauljaid nii tihedalt, et neist läbitrügimine oma häälerühma juurde meenutas sõitu tipptunnil ühistranspordis, olid meeleolu ja näoilmed rõõmsad, sõbralikud ning üksteist toetavad. Spontaanselt laulukaare põhjast kerkivad käte tõstmise ning vaimustushüüete lained veeresid üle pealtvaatajate sekka ja sealt nõlva mööda üles laulutaat Gustav Ernesaksani välja. Kui pealtvaatajate algatatud laine esimestes ridades VIP-kohtade juures korra vaibus, skandeerisid lauljad: «Korrata! Korrata!» Ja järgmine laulutaadi lähistelt rahva seast tõusnud laine veeres tagasi laululavale ja sealt edasi laulukaare põhja.
Muidugi muutub iga põlvkonnaga arusaamine laulupeost ja laulusõnadest. Pealtvaatajate hulgas ütles isa pisipojale esimese laulu eel, et nüüd tuleb «Koit» ja poiss küsis vastu: «Kas Koit Toome?» Kunileiu laulu «Kaunimad laulud» algusreas lauldi algselt: «Kaunimad laulud pühitsen sul.» Tänapäeval laulame pühitsen asemel pühendan. Nii pühendamine kui ka pühitsemine on maagilised toimingud, pühaks tegemised.
Laulupidu puudutab iga peret, kust on laulmas isa, vanaema või laps ja ülejäänud pere on neid omakorda kuulamas-vaatamas. See on meie ühine võidulugu, mis korvab kõik taandumised ja pöörab need võiduks. Laulupidudega pühitseme kõigi hädade ja taandumiste kiuste vabaks eesti rahvaks saamist ning loome nõnda pühaks oma keele, vaimu ja rahva. Elagu Eesti!