Müts maha Stenbocki helgemate peade ees, kes pärast Milano fiaskot (pean silmas seda ebaõnnestunud esinemist EXPO-l) ja peaaegu läbikukkunud «Eesti 100» juubeliüritusi suutsid ennast kokku võtta ja korraliku rahvusvaheliste meediasuhete juhi kaasata. Margit Wennmachers firmast Andreessen Horowitz – mitte keegi poleks uskunud, et see naine võiks kasvõi Eesti lähedalegi sattuda. Kuigi sellest pole juttu olnud, kahtlustan endamisi Tammkivi-Jürvetsoni duot, kes suutsid Margiti Silicon Valleys pagan teab mis vahenditega ära rääkida. Võib-olla meis siiski on midagi?
Igatahes pärast selle daami pilti ilmumist hakkas asju juhtuma. Ajakiri Elle tegi möödunud aasta lõpus rahvusmoe erinumbri, kus Eesti sai jaburalt palju tähelepanu. Laulu- ja tantsupeost räägiti Xenia ja Antonio kollektsioonide ees ja järel. Ajakiri Economist on võtnud üha reipamalt sõna väikeste, kuid kontsentreeritud rahvusriikide äriidentiteedi vooruste teemal.
Sealt edasi ei viitsinud isegi Postimees enam registreerida neid kümneid rahvusromantilisi teemakäsitlusi sadade erinevate nurkade alt üle maailma, kust ikka ja alati kõlas läbi Eesti laulu- ja tantsupidu ning meie müstiline rahvuslik pärand koos või ilma meie ulmelise IT ning Smart City mantraga. Justkui Läti ja Leedu laulupidusid polekski olemas...
Mingil hetkel hakkasin ma ennast tundma justkui šveitslasena – täisväärtusliku väikerahva esindajast maailmakodanikuna. Noh, kui teised meist nii hästi räägivad, äkki me olemegi siis midagi väärt?
Aga tagasi teemasse. Minu eelmise korra laulupeokülastuse kogemus oli masendus kuubis. Ja seetõttu ma tegelikult kartsin tänavu peole minna. Asi on selles, et ma pole laulja – ma olen pealtvaataja. Ma ei saa sõita Nõmmelt lastega rattaga Piritale. Ja bussiga minna pole ka võimalik, kuna need on lihtsalt puupüsti täis.
Ma ei tea, mis selle viimase viie aastaga on juhtunud, aga kõik oli teisiti. Pirita tee oli muudetud nutikaks parklaks, kus sajad assistendid juhtisid liiklusvooge nii, et kordagi ei tekkinud liikumispause. Olukorrale reageerivad LED-suunaviidad, parkimissektorite tähised, sõbralikud reguleerijad, loogilised liikumisteed erinevatele liikumisvoogudele – kõik see hakkas juba Tondilt vaikselt pihta ja kulmineerus sujuva parkimisega Orlovi lossi juures. Ja justkui sellest oleks vähe – Tesla logodega, väga Segway moodi veduritega elektrivankrid viisid parklatest inimesi laululava väravasse.
Ilmselt oli see mingi kommertsiaalne promo-erilahendus, kuna vankritel olid World Smart City Summiti logod, mis toimub sügisel Tallinnas (vist päris suur üritus, kõik maailma suuremad linnad on esindatud – vähemalt nii ma aru sain). Mis oli aga lahe, oli see, et vankris olid ekraanid, kust tuli otseülekanne laulupeol toimuvast ning paralleelselt jooksis kava, kust sai aru, kaugel pidu juba on.
Tegelikult laadisin ma juba seal vankris oma telefoni laulupeo ametliku äppi – mulle ilmus ekraanile lihtsalt vastav pakkumine ja nii lihtne see oligi. See oli muide esimene kord, kus ma seda ilma raevu minemata aktsepteerisin.
Tegelikult oli see vidin palju enamat kui lihtsalt mingi suvaline äpp. Kontserdi ajal oli sellest igal juhul suur abi.
Esiteks kogu kava interaktiivselt süvitsi lõpuni välja (isegi lapsepõlvesõber Tõnu lapsepõlveni). Teiseks kokkulepitud sõprade leidmine nii plaani kui ka suuna järgi. Kolmandaks kõikide müügipunktide leidmine, ja mitte ainult – ka navigeerimine vastavalt rahvatihedusele. Ja neljandaks ja viiendaks ja kuuendaks – pole vist mõtet loetleda seda kõike, miks enamik rahvast käis ringi, telefon käes.
Nüüd on kontsert läbi, kuid see äpp muutus omamoodi arhiiviks – kust ta aru saab, mida ma vaatasin ja mis mul tähelepanuta jäi? Mul on siin kõik laulud, ma saan valida nurka, kust vaadata, ja uurida nii teoste kui ka tegijate taustu. Koos kommentaaridega. Vabalt. Multi-tasking, you know! Igatahes kihvt. Eriti äge oli see koht, kus «Mu isamaa» ajaks paluti kõigil telefonid ekraaniga taeva poole tõsta ja siis näidati suurelt ekraanilt, mismoodi kõik 100 000 väikest ekraanikest oli ühendatud üheks suureks lauluväljakusuuruseks pildiks, mis voogas ja näitas aeg-ajalt Gustav Ernesaksa ning mingite muude tegelaste pilte. Ma ei tea, miks, aga see kuidagi puudutas mingil kummalisel moel. Ma sain olla üks piksel mingis suuremas pildis. Imelik, kuid tähendusrikas kogemus.
