/nginx/o/2016/01/06/4855359t1h270d.jpg)
Vabadussõja võidusammas, mis aasta eest avatuna pidi eestlastesse sisendama uhkust kangelaslikes lahingutes saavutatud priiuse üle, küttis kirgi kohe peale ideekonkursi tulemuste väljakuulutamist. Tänaseks on sammast ümbritsevate äparduste ja õnnetuste saaga võtnud sellised mõõtmed, et kahjustab oluliselt Eesti riigi mainet, veelgi kahetsusväärsem, alandab nende tublide meeste ja naiste mälestust, kelle vere ja kannatuste hinnaga vabadus saavutati.
Millegipärast ei taha laguneva samba püstitamise eest vastutajad rääkida põhjustest, miks ikkagi nii on läinud. Kogu süü veeretamine ehitajatele ei vii meid grammigi edasi, vastupidi, kuni ei tegeleta probleemi endaga, laguneb sammas edasi. Detailide varjamine ainult süvendab umbusku tegijate vastu.
Viimane avalikuks tulnud seik, et samba klaaside vahele on sokutatud plastik, viib viimasegi kannatuse. Ei aita siin ka kaitseministeeriumi lohutus, et klaassambaks tituleeritud objektil kasutati plastikut vaid 15 protsendi ulatuses. Asjatundjad on juba teinud klaasi ning plastiku erinevat massi arvestava täpsustuse, mille järgi annab tehismaterjali 15 kaaluprotsenti tulemuseks 60 protsenti mahust, ehk siis üle poole moodustab odav plastmass. Kui omanikujärelvalve seda ei teadnud, siis mida nad üldse teavad? Kui teadsid, miks siis räägiti klaassambast? Jutt sellest, et plastikust on varemgi avalikkusele räägitud, ei vasta küll tõele.
Kui Tallinna Linnaplaneerimise Ametisse jõudsid esimesed joonised, millele toetudes sooviti saada samba ehitusluba, leidsid spetsialistid rea vigu ja taotlus tagastati. Kohe alustas minister Jaak Aaviksoo juhitav ministeerium linnavalitsuse vastast rünnakut, millesse läbi ajakirjanduse kaasati ka avalikkus. Omavalitsust, kes ei soostunud puuduliku ja vigase tehnilise dokumentatsiooni alusel ehitusluba väljastama, tembeldati püha üritust torpedeerivaks rahvavaenlaseks.
Erilist meelehärmi tekitasid samba ehitamist juhtinud kaitseministris märkused klaasplaatide (loe plastikkatte) paigaldamiskonstruktsiooni kaheldava teostuse, kinnitusdetailide robustsuse ja valgustuslahenduse ebaprofessionaalsuse kohta. Üht-teist tehti küll ümber, ent kuna tähtaeg pitsitas, survestati avalikkuse kaasabil planeerimist kureerivat abilinnapead ning planeerimisametit. Sel ajal tuli kuulata ära nii mõnigi ähvardav telefonikõne ning taluda kaitseministeeriumi valjuhäälseid pahameeleavaldusi.
Kui midagi untsu läheb, tuleb selle eest ka vastutada. Lagunev Vabadussõja võidusammas on piisava märgilise tähendusega, et hoiatusi ja soovitusi eiranud poliitik altmineku ausalt üles tunnistaks. Juba siis, kui linnaplaneerimise amet oli sunnitud puuduliku dokumentatsiooni tõttu minema samba ehitusloa väljastamisele kolmes etapis, tulnuks ministril mõista, et spetsialistid ei aja mitte jonni, vaid osutavad olulistele konstruktsioonilistele puudustele.
Vabadussamba valmimisel ehituspraagina on üks ja ainus proosaline põhjus – kiirustamine, mida õhutas monumendi avamiseks määratud ebareaalne poliitiline tähtaeg. Sellepärast peamegi täna häbenema. Ja sellepärast peavad ka asjaosalised poliitilist vastutust kandma. Aastakümneid täitumist oodanud unistus, vabadussamba püstitamine Tallinna keskväljakule, ähvardab seegi kord mitte täituda. Unustati reaalsustaju ning lihtne rahvatarkus – «Tark ei torma». Ka kõige vilunumal meistril tuleb enne lõikamist üheksa korda mõõta, seda enam unikaalse projekti puhul.
Arvan, et täna on viimane aeg peatuda ning püüda koos samba autoritega, kunstnike ja ekspertidega jõuda arusaamisele, kas on võimalik asendada plastikdetailid millegi püsivamaga. Seda enam, et samba niigi probleemsed plastikplaatide kinnitusi katvad plastkorgid on juba täna hakanud värvi vahetama.