Erakordne, vastuoluline ja mõistatuslik isiksus

Heldur Tõnisson Foto: Erakogu

Mart Kadastik: Heldur Tõnisson (25.06.1912–11.07.2014) andis Postimehele majandusliku kindluse ja missioonikeskse mõtlemise.

Eile suri 102 aasta vanusena riigivanem Jaan Tõnissoni poeg ja Postimehe endine suuromanik, ettevõtja Heldur Tõnisson. Postimehe nõukogu esimehe Mart Kadastiku sõnul lahkus meie seast erakordne, ent samas vastuoluline ja mõistatuslik isiksus.

«Tõenäoliselt on Heldur Tõnissoni näol tegemist kõige karismaatilisema isikuga, kellega mul on avanenud elus võimalus kokku puutuda. Mitte ainult elatud aastate tõttu, mis on juba iseenesest tähelepanuväärne, vaid tegemist on isiksusega, kes oli täis mõistatuslikke vastuolusid, mida võib-olla polegi võimalik lahendada,» rääkis Kadastik. «Inimesi, kes teda tõeliselt tunnevad, on vähe ka tema sugulaste ja pereliikmete seas, nii et polegi õieti kedagi, kellega arutada, mis mees see Heldur Tõnisson oli. Mõistatuslikkus jääb püsima ja seegi on omamoodi ilus.»

Heldur Tõnisson paistis ka veel kõrges eas silma erakordse vitaalsusega. «Kui mina temaga esimest korda kohtusin, oli ta 80-aastane. Aastate järgi vana mees, kes küll tegi trenni ja jooksis. Kuid kõik siin elus on suhteline, sest ta tundus keskealisena. On täiesti unikaalne näha, kuidas 85-aastane inimene nooruslikult mõtleb ja tegutseb,» meenutas Mart Kadastik. «Eks see ole üldise suhtumise küsimus. Meie, kes me siin 60-le läheneme ja kellest mõni on juba ülegi – tundub, et peaksime olema juba maha kantud. Heldur Tõnisson näitas, et inimene võib vabalt olla 80–90 aasta vanusena võimeline ühiskonnas kaasa rääkima ja tegutsema.»

Kadastiku sõnul on Heldur Tõnissoni mõju talle olnud üsna tugev. «Elukogemus on tol hetkel juba nii suur, et see, kel avaneb võimalus niisuguse inimese lähedal viibida, kuuleb palju väärtuslikke tähelepanekuid ja nõuandeid. Kui sa ei loe seda psühholoogiaõpikust, vaid kuuled elavalt inimeselt, kõlab see nii enesestmõistetavalt ja loomulikult.»

Milles siiski seisnes Tõnissoni vastuolulisus? On ju räägitud, et ta oli täiesti emotsioonideta, tundetu inimene, kelle kõik äritehingud lähtusid ainult rahast ja omakasupüüust. Kadastik kinnitab, et kaugelt vaadates võib tõesti niisugune mulje jääda, kuid Heldur Tõnissoni tundemaailm oli sügavale peidetud. «Meenub hetki, kus Heldur Tõnisson on olnud pisarateni murtud mees, kus tema tundeid on valusalt puudutatud. Pilt, mida ma nägin tema abikaasa ärasaatmisel Stockholmi kirikus – seal oli hoopis teine Heldur Tõnisson.»

Ka tema suhtumine Postimehesse põhines Kadastiku sõnul tunnetel, see ei olnud lihtsalt mingisugune äriprojekt. «Need kuus aastat, mis ta Postimehega oli, ei lugenud ta lakkamatult raha – ta luges Postimeest emotsiooniga, mõnikord liigagi suure emotsiooniga, mis väljendus näiteks suhtumises ajalookäsitlustesse, Konstantin Pätsi isikusse. Aga mitte ainult – kui talle meeldis või siis ei meeldinud näiteks mõni lehes avaldatud foto, siis järgmisel kohtumisel ei varjanud ta seda. Kogu tema olemus oli täis nii ärilist pragmatismi kui ka tundeid.»

Heldur Tõnisson on öelnud: kui investeerid, siis arvesta, et see raha ei tule tagasi – kui tuleb, siis ole rõõmus, see on kingitus. «Ärimehena oli ta nagu malemängija – talle pakkus naudingut äri planeerimine, kombinatsioonide tegemine,» rääkis Kadastik.

Üks Heldur Tõnissoni kirgi olid kiired autod. Kadastik meenutab, et kord Ameerika Ühendriikides kohtudes saabus ta kohale Corvette’iga niimoodi kihutades, nagu ta ei olekski 85-aastane väärikas vanahärra, vaid 25-aastane uljaspeast võidusõitja. Ta oli üks vanimaid Ferrariga sõitvaid mehi maailmas. «Tema elu oli pööraselt põnev ja talle ka endale põnevust ja rahuldust pakkuv. Ta ei teinud ühtki asja tuima rutiini, vaid ikka selle mängulise elemendi pärast.»

Kadastiku sõnul oli Tõnissoni tulek 1992. aastal Postimehe omanike ringi ajalehele sajandi võimalus.

Kollektiivile erastamine ei olnud Kadastiku sõnul pikemas perspektiivis jätkusuutlik mudel – polnud ressurssi, et turul vastu pidada, Heldur Tõnissonil seevastu oli nii raha kui ka missiooni. Tema missioon oli jätkata sealt, kus Jaan Tõnissoni töö pooleli jäi, ehk teha Postimehest üle-eestiline ajaleht number üks. Selle eeldus oli, et leht peab olema tugev Tallinnas. Jaan Tõnisson tahtis minna Tallinna, ent kukkus läbi. Helduri eesmärk oli niisiis olla pealinnas number üks ja me täitsime selle unistuse,» ütles Kadastik.

Tänu Heldur Tõnissonile sai Postimees ja kogu Eesti Meedia grupp majanduslikult jalad alla ja missioonikeskse mõtlemise. «Tegemist on inimesega, kellele Postimees on väga-väga palju vaimselt võlgu, rahalised võlad ei maksa selles ilmalikus elus mitte kui midagi,» ütles Kadastik.

Kui Heldur Tõnisson enamusosaluse 1998. aastal Norra meediahiiule Schibsted müüs, oli see Postimehele kahtlusteta taas hea tehing ja peegeldas taas aateid ja väärtushinnanguid: «Heldur Tõnisson sai kahtlemata raha, ent samas sisaldus tehingus tingimus, et norralased teevad Postimehesse suure investeeringu.»