Herbert von Karajanil mõõdeti ükskord orkestri juhtimise ajal pulssi. Selgus, et pulsi kõikumine ei sõltunud mitte liigutustele kulunud energiast, vaid muusikast, selle rütmist ja meeleolust. Näiteks lennukit juhtides (muide, ta oli ka hea piloot) ja maandades kõikus pulss märksa vähem. Sama kehtib ka kuulaja kohta. Hea muusika, nagu ka hea kirjandus, on eelkõige rahustaja ja lepitaja. Ta eraldab, ehitab kuulaja ja elu vahele müüri, mille taga ka kõige seltsivam või sõjakam inimene on hetkeks ihuüksi. Üksi oma mõtetega. Kõik, mis seda segab, on äärmiselt häiriv. Tänapäeval on üsna raske, kui mitte võimatu, sellest hoiduda. Tõsidus kipub maa pealt kaduma.