Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2014/07/16/3208711t1h77a1.jpg)
Kohe Raekoja platsilt sisenedes seisab külastaja silmitsi kahe kunstinäitustega seotud probleemiga. Esimene avaldub seinatekstis, kuhu on seekord kontsentreerunud kõik viimase aja kunstikirjutiste hädad: võõrsõnad, keerulised laused, ebaloogilisus. Selle üks põhjuseid näib olevat arusaam, et hea kunst peab olema filosoofilise või siis terava ühiskonnakriitilise sõnumi kandja, kuid tihti see nii ei ole ning kunstnik, kuraator ja kriitik on sunnitud targutama. Erandiks on Kumu harivad tekstid ja nad toovad kunsti vaatajale lähemale.
Arusaamatused algavad juba pealkirjast, sest näitusel ei ole midagi pistmist ei arheoloogia ega festivaliga, ei lahata pilti. Kuraator nimetab kunstnike mõtlemist arheoloogiliseks, mis Marju Lepajõe teada on uus moesõna. Segast infoteksti ja mitut teose kirjeldust ei seletanud lahti ka muuseumi noored giidid («katoptrofii-lia»,«transmutatsioon», «efermeerne» jm).