Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/22/1592620t1hb567.jpg)
Hertsogid on kallid. «Üks hertsog,» sõnas Lloyd George 1911. aastal, «läheb maksma sama palju kui drednoot» – ja tema meelest oli see rahakulutus palju vähem väärt. Tänapäeval ei kulutata raha enam sõjalaevadele, vaid poliitilisele võimule. Demokraatia on väga kallis, sest on vaja võita nii paljude valijate poolehoid. Ühendriikides suudavad presidendiks kandideerida ainult rikkad inimesed, keda toetavad väga rikkad inimesed. Demokraatia kriitikud peavad seda põhimõtteliseks puuduseks. Aga kui me just ei ela jäigalt egalitaarses ühiskonnas, kus kellegi olukord pole teise omast parem, on mõnel inimesel ikka raha rohkem kui teisel, ning raha räägib, teiseneb võimuks, mis omakorda on vabaduse taga seisev jõud.
Kórinthose türann Periandros päris Sitsiilia türannilt, milline peaks olema kindlaim valitsemisviis. Vastust ta ei saanud, aga seletus, mida ta soovis, kajastus juba Sitsiilia türanni käitumises, kes tema saadiku juuresolekul asus õsuma viljapõldu, millel kõik viljapead sirutasid end kõrgustesse. Periandros mõistis vastuse tähendust. Ta ümbritses end kohe arvukate ihukaitsjatega ning laskis hukata Kórinthose rikkaimad ja võimukaimad isikud. Me näeme, kuidas praegu juhtub sama Hiinas ja Venemaal: mõlemas on oligarhe, kes on saanud poliitiliste muutuste laineharjal erakordselt rikkaks, ning mõlemas on hulgaliselt miljonäre, kes on aina langenud korruptsiooni ja seadustest möödahiilimise süüdistuste ohvriks. Nad võisid olla kasulikud liitlased võitluses võimu pärast poliitiliselt tormilisel ajal, kuid enam ei ole neid vaja ja neid peetakse pigem ohuks. Omakorda on nad vaevalt küll meeldivad, aga siiski kasulikud liitlased võitluses totalitaarse valitsuse vastu.