Kolmes riigikogu koosseisus esimehe ja aseesimehena töötanud Ene Ergma (70) on teinud otsuse, et ei kandideeri enam järgmistel valimistel ja lahkub poliitikast. Ergma panust Eesti parlamentarismi kujundamisel ei ole mingit mõtet alahinnata: ta on Eesti ajaloos esimene naine, kes on parlamenti juhtinud, ning riigikogu liikmed valisid teda juhatusse rekordilised üksteist korda. Samas möönab Ene Ergma tänase Postimehe pikemas usutluses, et parlamendis ei ole selle pika aja jooksul õnnestunud ületada võimuliidu-opositsiooni veelahet ega panna seadusandjaid ühtsemana tööle.
Tellijale
Juhtkiri: paraku paratamatu põlvkonnavahetus
21. juuli 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Ergma 2003. aastal parlamenti tuleku järel Postimehele rääkis, et «see jalaga panemine on kõiki ära tüüdanud» ja «peame suutma õppida, et kogu aeg ei ole tarvis vastuolusid», võis selle lootuse panna tema kui poliitikas veel kogenematu tegija naiivsevõitu idealismi arvele. Kui ta nüüd tänases usutluses nendib, et «ma ei suutnudki kõigile sisendada, et parlament ei ole ainult koalitsiooni oma», siis teadlase tausta arvestades võiks seda pidada empiiriliseks vaatluseks, mille käigus kogutud andmed algset hüpoteesi ei tõendanud. Ilmselt on koalitsiooni-opositsiooni vastasseis siiski üks parlamentaarsesse demokraatiasse niivõrd elementaartasandil sisse programmeeritud fenomen, et parimal tahtmisel pole võimalik seda lihtsalt eirata.