Juhtkiri: rahasüst vaktsiiniks viinakuradi vastu

Foto: Urmas Nemvalts

Alkoholist on sel suvel palju räägitud, peamiselt seoses 1. juulist jõustunud korrakaitseseadusega, mis lubab alkohoolseid jooke avalikus kohas tarbida, kui sellega ei häirita kaaskodanikke. Soojale ajale iseloomulikult on kahjuks pakkunud kõneainet ka alkoholist tingitud õnnetussurmad liikluses ja veekogudel.

Alkoholipoliitika puhul vaieldakse sageli selle üle, kui kõrge peaks olema aktsiis, milline reklaam ja millised piirangud kättesaadavusele. Seejuures kipub ununema, et alkoholism on tõsine sõltuvushaigus, mida tuleks diagnoosida ja ravida. Veel enne seda, kui asi väljub katastroofiliselt kontrolli alt, mis lõpeb inimese vaimse ja füüsilise ning sellega paratamatult kaasneva sotsiaalse allakäiguga.

Nimelt sellele puudujäägile alkoholipoliitikas, alkoholisse suhtumises üleüldse, juhtis hiljuti Postimehe veergudel tähelepanu psühhiaater Airi Värnik, kelle sõnul on sümptomaatiline, et areneva alkoholismi puhul haiguskriitikat ei teki ning haiguse arengu tõkestamine jääbki hiljaks. «Sõltuvuse siiras eitamine on üks hiiliva alkoholismi raskesti käsitletavaid sümptomeid,» kirjutas Värnik.