Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kurikuulus laager sattus Vene võimu pihtide vahele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Gulagi vangilaager Perm-36. Pildil Perm-36 vangilaagri muuseum. | FOTO: Kristjan Teedema

Mart Niklus ja Kalju Mätik, kes on istunud nõu­kogude ajal aastaid kinni kuri­kuulsas poliit­vangide ko­loo­nias Perm‑36, mäletavad, kui sõbralikult neid seal eel­misel küm­nen­dil kahel korral vastu võeti.

Mõelda vaid: me­hed saa­bu­vad välis­maalt, aga räägi­vad puh­talt vene keelt. Võõrus­tajad uuri­sid, kuidas Ees­tis elu edeneb. Nende auks oli mas­ti tõmm­atud isegi sini­must­valge lipp.

Keset Vene­maad, Uurali mäes­tiku lääne­serva lähistel asuv Perm‑36 polnud koht, kuhu keegi vaba­tahtlikult oleks läinud. Sinna saatis nõu­ko­gu­de võim karmi­desse tingi­mus­tesse ümber kasva­ma eriti oht­li­kud tege­lased – need, kes nõu­kogu­de võimu vastu ava­likult sõna jul­ge­sid võtta. Nende seas olid ka Niklus ja Mätik, samu­ti Enn Tarto, Tiit Madis­son, Viktor Niit­soo jt.

Kui enamik Gu­la­gi süsteemi kuulu­nud van­gi­laag­reid on nüüd­seks hävi­tatud või liht­salt hävi­nud, siis Perm‑36‑ga läks teisiti. Euroopa ja Aasia piiril asunud laager lõpetas 1988. aastal tegevuse, aga ajaloo­huviga ini­me­sed avasid seal seit­se aas­tat hiljem muuse­umi. Ainsa see­suguse Venemaal.

Nüüd aga tule­vad uudised, et Nõu­kogude poliitiliste rep­res­sioo­ni­de muus­eum Perm‑36 on suletud. Ja mitte pelgalt suletud, vaid seda on asutud isegi lam­mutama. Puit­tara ja metall­vära­vad on juba lõhutud.

«Arvestades, mis Venemaal viimased kümme aastat on toimunud, on suund võetud mineviku kustutamise peale,» lausub Heiki Aho­nen (57), kes töötas tuna­mullu­seni Oku­pat­siooni­de Muuse­umi direk­torina. Ta veetis 1980. aastate keskel kolm aastat Perm‑36 naaberlaagris Perm‑37, süüks nõukogude­vastane agitat­sioon ja propa­ganda. «Seal taas­tatakse tsaarivõimu koos õige­usu kiriku ja päris­or­ju­se­ga.»

«Ei julgegi enam Vene­maale minna,» tunnis­tab Niklus (79) oma ko­dus Tar­tus Täht­vere linna­osas. «Seal on olu­kord nii hull, et sind või­dak­se arre­tee­ri­da ja ei tea, mis kül­ge klee­pi­da.»

Ootamatud sõnumid

Poliit­van­gidele pühen­datud muuseumi likvi­deerimine tuleb nii mõne­legi endi­sele laagris kinni­istu­nule uudi­sena.

«Ahoo, või on hakanud seda maha lõhkuma ...» võtab Tar­to (75) tead­miseks. Ta tunnis­tab, et kuni 2007. aasta pronks­ööni pidas ta sidet nendega, kes hoiavad Permi krais elus mälestust nõukogude aja õudus­test. Näi­teks saatis ta neile uusaastakaarte. «Pärast pronks­ööd ei julge­nud nad meiega [Eestis] enam suhelda,» lau­sub Tarto.

Tiit Madisson (64), kelle nõu­kogude võim saatis 1980. aastate algul laagrisse Perm‑37 ja sealt edasi ligi kaheks aastaks laagrisse Perm‑36, saadab His­paa­niast e‑kirja, kus pakub järgmise versiooni: «Loodan, et Perm‑36 poliit­laagri, kus mulgi õnnes­tus nõu­kogu­de­vas­tase agi­tat­siooni eest pisut «tervist paran­dada», lõhku­mine ei ole mingiks pöördeks Vene­maa poliiti­kas ehk soveti­režiimi restau­rat­sioon. Vaid koha­like töö­meeste vene moodi tegut­semine.»

Paraku käivad asjad Vene­maal siiski teistmoodi, kui soo­jast His­paa­niast mõel­da võib.

Tappev laagrielu

Inseneri­hari­du­sega Mätik (81), kes töötab Eesti Mere­akadeemias poo­le kohaga õppe­jõuna, sõitis esi­mest korda vaba me­he­na Per­mi kraisse tagasi 2005. aastal. Ta oli 1970. aastate esimesel poolel osalenud innukalt Eesti Demo­kraat­li­ku Lii­ku­mi­se töös. Ühen­duse eesmärk oli taastada Eesti Vaba­riik. Selle eest saatis Eesti NSV ülem­kohus ta kuueks aastaks range re­žii­miga van­gi­laagrisse. Nii sattuski ta Perm‑36‑sse.

Sõna «surma­laager» pole siin meele­valdne ise­loomus­tus. Sealse laagri üle­mused, nagu on meenu­tanud Tarto, olid talle saabu­mise puhul öelnud: «Meie teid siin ei tapa, kuid pii­name nii­kaua, kuni te ise surete.» See polnud tühi­paljas ärp­le­mine: Tarto väitel suri laagri rangei­mas, eri­režiimiga osas, kus eestlastest istusid vaid tema ja Niklus – mõle­mad võimu­de hinnan­gul lak­kamatu nõu­kogude­vastase tege­vuse tõttu eriti oht­likuks retsi­divis­tiks tem­beldatud –, mõnel aastal koguni viiendik vangidest.

Aga nende venelaste kohta, kes on püüdnud Perm‑36 laagrit muuse­umina säili­tada, jagavad Mätik ja Niklus üksnes kiidu­sõnu. Vene ajaloo­huvi­lis­test vaba­tahtlikud on restau­reerinud nii laagrit ümb­rit­sevad piirded kui osa barak­ke ja kamb­reid, loonud ar­hiivi ja raamatu­kogu ning koguni väikse kon­ve­rent­si­kes­kuse.

Karmist surma­laagrist oli Nikluse hinnangul saanud igati arvestatav uurimis­asutus, kus ei puudunud isegi teadus­likud töötajad. «Permi ülikooli ajaloo­tudengid käisid seal kursuse- ja diplomi­töödeks materjali kogumas,» meenutab Niklus, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli bio­loo­gi-zoo­loo­gina. «Nad kuulasid meid [endisi vange] nagu inim­ekspo­naate – nagu omal ajal käis rahva­luule kogumine vad­ja­las­te ja liiv­laste hulgas. Neile oli see usku­matu, et sellised asjad on Vene­maal olnud.»

Üks vene noor­mees, 23‑aastane üli­õpilane, tuli Nik­luse ja Mä­ti­ku ette koguni vaban­dama, et venelased on eest­lastele nii palju liiga teinud.

Vastu­tasuks ja tänu­täheks kinkisid eesti mehed talle Gu­lagi sümboliga särgi. Sama­suguse särgi sai kin­giks ka muu­seumi direktor Viktor Šmõ­rov, kes see­peale päris: «Kas teil toode­takse selliseid särke?» «Ainult individuaal­tellimuse peale,» vastas Niklus.

Surm riigi käte vahel

Tänavu kevadel hakkasid Venemaalt saabuma esimesed teated, et Perm‑36 muuseumi tulevik paistab tume. Mitte­tulundus­ühing Perm‑36 oli koos vaba­tahtlike abiga rajanud selle riigi­maale ja riigile kuuluvaisse hoonei­sse. Aastani 2008 tuli raha, kokku viis miljonit rubla (106 000 eurot) muuseumi ülal­pidamiseks võrdselt Permi krai eelarvest ning MTÜ toetaja­telt ja grantidest. Seejärel, pärast uue kuber­neri ametisseastumist, suurenes eelarve tervelt neli korda.

Ent mullu suvel teatas krai kultuuri­minister, et muuseum Perm‑36 läheb uuest aastast riigi alluvusse.

Uueks direktoriks määrati senise direktori Šmõ­rovi abikaasa, kes aga kõigest kolm kuud hiljem tead­mata põhjusel vallandati. Tema koha võttis üle Permi krai kultuuri­ministri endine asetäija.

Tagatipuks jäi muuse­umile tänavuseks krai eelarvest raha eraldamata, nii et gaas, vesi ja elekter tuli välja lülitada. Muuseumi töötajad, kel kadus sisse­tulek, olid sunnitud töölt lahkuma. Kaks kuud tagasi peatas muuse­um, mida varem külastas aastas keskmiselt 35 000 inimest, oma tegevuse. «Pärast riigi kätte minekut muuseum suri,» nentis opositsi­ooniline ajaleht Novaja Gazeta.

Niklus nendib, et küllap on Perm-36 muuse­umi sulge­mine seo­tud stalinis­mi res­tau­ree­ri­mi­sega Vene­maal. «Ette­käändeks tuuakse, et raha on vähe, kõike ei jõua finant­seerida,» lisab ta. Tegelik põhjus peitub muus, väidab Niklus: «Liiga palju tuleb ava­likuks asju, mida ei soovi­ta.»

Selle peale toob ta oma maja ala­korruse taga­toast koti, kust võtab välja Permi vangi puhta ja korraliku rohelise-pruuni­triibulise vormi. Ta peitis selle kotti ja tõi endaga Eestisse kaasa, kui juulis 26 aastat tagasi vabadusse pääses. Kinnituseks, et tema on Perm‑36‑s olnud ja Perm‑36 on olemas olnud.

Mis oli Perm-36?

•    Poliitvangide sunni­töö­laager Kut­šino küla lähedal Tšu­so­voi ra­joo­nis Permi krais, Per­mist veidi üle 100 km kirdes.

•    Asutatud 1946, suletud 1988.

•    1972. aastast kuni sulgemiseni kõige karmimate tingimustega laager poliitvangide kinnipidamiseks.

•    Laagri eri­režiimiga osa, kus istusid kinni Mart Niklus ja Enn Tarto, nimetati surma­laagriks.

•    Aastast 1995 tegutseb endise laagri alal Venemaa ainus endises vanglakoloonias asuv muuseum.

•    Muuseumi on aastas külastanud keskmiselt 35 000 inimest ehk ligi sada inimest päevas.

•    Muuseumis töötab 39 inimest (viis kuraatorit), kogudes on 1500 eksponaati.

•    Aastast 2005 on muuseumis toimunud igal aastal rahvusvaheline foorum Pilorama (eesti keeles Saekaater).

•    UNESCO on arutanud Perm‑36 lisamist maailmapärandi nimistusse.

Tagasi üles