Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Emmaste kirikukella legend elab täies hiilguses

Vapper kellasuli, nagu põline hiidlane Theodor Pruul end nimetab, koos kunagi peidetud kellaga, mis nüüd taas Emmaste kiriku tornis ripub. FOTO: Artur Sadovski

Et sakslane ei saaks Emmaste kiriku kella mürskudeks sulatada, võtsid kuus Hiiumaa


meest II maailmasõja ajal nõuks kell jaanipäeva öösel ära varastada ja maha matta.


Tänaseks on kuuest kellapeitjast elus veel vaid üks mees. Põline hiidlane, 87-aastane Theodor Pruul elab Emmastes suure aiaga maamajas ja küpsetab lastelastele jõuludeks rosinasaia.


Rääkides temaga kellast ja selle peitmisest, olid mehel meeles kõik pisemadki faktid, alustades kella kaalust ja suurusest, lõpetades kuupäevade ja ilmaga.


Theodor meenutas, et kella peitmise mõte tekkis tema koolivennal. «Mandril oli tol ajal kõva jutt, et sakslane korjab kõik kastrulid ja kirikukellad ära, et röövleid Venemaal tappa,» rääkis Theodor.


Koolivend olevatki siis selle peale öelnud, et lähme ja toome selle Emmaste kella ära ning matame maha. Koolivenna õlule jäi mure, kuidas kell kirikust kätte saada, Theodor pidi muretsema mehed.


«Ega neid mehi kerge leida olnud, sest neid lihtsalt ei olnud,» rääkis Theodor. Ja lisas, et ega igaühele ei saanud kella peitmisest ka rääkida.


Kokku kuus meest seadsid 1943. aasta jaanipäeva öösel sammud kiriku poole. Theodori sõnul olevat tol ööl olnud selge ja soe ilm. Kuu paistis ja tähed sirasid.


Mehed ronisid kiriku katki pommitatud aknast sisse ja vantsisid üles torni. «Siis vaatasime, et kell ripub seal kahe puu vahel, et hea küll,» meenutas Theodor. Üks mees läks korraks tagasi koju ja tõi sealt labida, näpitsad ja käsisae.


Theodoril on meeles, millise luugi nad valguse saamiseks tornis avasid ja kuidas nad ühe puutüki läbi saagisid ning 196-kilose vaskkella õlale võtsid.


Üle 60 aasta maapõues


«Meil oli hiigla jäme köis, mille otsa kella sidusime ja ettevaatlikult aknast alla lasime,» jutustas Theodor ja lisas, et kellapommi pani ta juba aegsasti taskusse, sest see ei tohtinud mitte mingi hinna eest häält teha.


Kiriku lähedale mehed kella peita ei saanud, sest siis oleks aru saadud, et maad on millegipärast songitud ja kaevatud.


Vaprad kellasulid, nagu Theodor end ja oma kaaslasi nimetas, võtsid kella õlule ja tassisid selle 180 meetrit eemale kirikuõpetaja aeda. «Ühe korra puhkasime ka vahepeal,» meenutas ta.


Labidatega kaevasid mehed sinna umbes 70-sentimeetrise augu ning matsid kella maha. «Murumätta panime peale tagasi ja üle jäänud mulla viskasime kõrvale laiali, et midagi ei oleks aru saada,» rääkis mees.


Hommikul olevat kirikuhärra läinud torniluuke avama, ent oma suureks üllatuseks kella seal enam ei olnud.


Kirikukell peitus maa sees kokku üle kuuekümne aasta. Theodor käis kella otsimas kaheksakümnendatel, ent ei leidnud seda enam üles.


«Meil mingeid miiniotsijaid ka polnud, raudoradega sorkisime,» rääkis ta.
Mehe sõnul käisid ka veel jutud, et kell on juba ammu üles kaevatud, sulatatud ja sakslastele antud. «Siis mõtlesime, et mis me siis ikka otsime, kui kella enam äkki ei olegi,» ütles Theodor.


Ka kirikuümbrus oli neljakümne aastaga sootuks muutunud ja kella asukohta polnud enam võimalik väga täpselt paika panna.


«Ehitatud oli uusi maju ja ka tee viidi teise kohta,» lausus Theodor. Samuti oli otse kella kõrvale ehitatud autopesula ning maha võetud mõned puud, mille järgi Theodor veel orienteeruda oleks saanud.


«Oli umbes teada, et seal kasvavad üks mänd, kuusk ja jäme kask,» ütles mees ja lisas, et autopesula ehitati kella maa-alusest asukohast viis-kuus meetrit eemale. «Oleks nad selle viis meetrit lääne poole ehitanud, oleks nad kella välja kaevanud.»


Veel olemasolevate puude järgi orienteerudes juhatas Theodor 2000. aastal ameeriklast Douglas Wellsi, kes kella üles tahtis otsida. Ja ettevõtlik mees võttis kätte ja leidis kella üles.


Alguses oli Theodori sõnul ka ameeriklase ja eestlaste vahel väike keeleline arusaamatus, kuna vanad mehed välismaa keelt ei rääkinud. Nimelt inglise keeles, nagu ka eesti keeles tähistavad erinevaid kellasid erinevad sõnad. Meestest, kes ääri-veeri inglise keelt purssisid, sai Wells aru, et maa sisse on peidetud väike seinakell.


Ronis vapralt kirikutorni


«Siis nad ütlesid, et mis me sellest seinakellast otsime, sellest on kuuekümne aasta jooksul ainult roostepuru järel,» meenutas Theodor kellaotsijate sõnu.


Arusaamatus aga lahendati ja Wellsile tehti selgeks, et tegu on ikkagi 196 kilo kaaluva vask-kellaga. Theodor ise kella leidmise juures ei olnud, vaid kuulis head uudist telefonist. «Mõtlesin, et mis ma sinna ikka lähen, kui juba leitud. Tore ju,» rääkis mees.
Kellapomm olevat Theodori sõnul ikka veel maa sees ja seda välja kaevatud ei ole. Kellasulil on plaan panna kella maha matmise koha peale kivi, kuhu sisse graveeritud selle peitmise ja leidmise kuupäev – 23. juuni 1943 ja 1. detsember 2000.


Kuni eelmise nädalani ei olnud Theodor peidetud kirikukella üle kuuekümne aasta näinud. «Ei ole see ajahammas sellele midagi eriti teinud,» vaatas mees Emmaste kiriku tornis rippuvat kirikukella.

 Vapralt torni üles roninud Theodor meenutas, et 1943. aastal läks torni ronimine vähe libedamalt ja vahepealsetel aastakümnetel ei olegi ta sinna sattunud.
Theodorist on Hiiumaal saanud tõeline legend, sest jutt kirikukella peitmisest on jõudnud Eestist välja rännata näiteks ka Inglismaale.


Kiriku ümbruses patseerinud inglastest abielupaaril läksid silmad üllatusest suureks, kui nad kuulsid, et just praegu nende ees seisev mees ongi kella peitja ja legendi peategelane. «See on suur au,» ütlesid nad.

«Üllatav Eesti» on lugude sari, kus mööda Eesti maakondi sõitvad Postimehe ajakirjanikud vahendavad lugejatele huvitavaid kohti ja inimesi. Sel nädalal on Postimees Hiiumaal.

Tagasi üles
Back