Jarmo Virmavirta: realism tagab rahu paremini kui ideoloogia

Jarmo Virmavirta

FOTO: Pm

Sõja esimene ohver on alati tõde. See kehtib Gruusia ja Lõuna-Osseetia sõja ja sellele järgnenud Venemaa sõjategevuse kohta. Viited Hitleri poliitikale pole alusetud, kuid see ei puuduta üksnes Venemaad.


Võib olla, et Venemaa provotseeris Gruusiat ründama, kuid see ei muuda asja Gruusia seisukohalt paremaks. Lõpptulemus on Gruusia seisukohalt välispoliitiline katastroof. See kaotas oma tähtsaima toetaja USA usalduse ja oma sõjajõudude tegutsemisvõime aastakümneiks. Samas langes valmidus NATO liikmesuseks.

Venemaa seisab endisest paremini oma huvide eest Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. President Saakašvili võib vist lahkuda, kuid selle eest ei hoolitse Gruusia demokraatia ega Venemaa, vaid USA.


Venemaa liigseks peetud sõjategevus parandab Gruusia seisukohalt sõja pilti. Vene tankid teleuudistes ja lehtede esikülgedel muudavad Venemaa loo valelikuks.

Venemaa on siiski niiviisi käima tõmmatud, et see lihtsalt ei hooli sellest. Gruusial ju tanke pole, vähemalt mitte pärast ebaõnnestunud rünnakut. See on saanud sümpaatiat uutelt Euroopa riikidelt, kes elavad karu naabruses, ka Eestilt.

Väike riik peabki tundma solidaarsust, kuid ei pea ette kujutama, et see muudab realiteete.
Ei EL ega USA võta kokkupõrkekurssi Venemaaga. Väikestel riikidel oleks targem aru saada ja mõista suurriikide huve kui nende vastu asetuda. Iseseisvumiseks ja Nõukogude Liidust eraldumiseks läkski vaja imetletavat julgust, kuid iseseisva riigi suurim eelis on tark järelekaalumine.


Soome Talvesõja asemel meenub sõdadejärgne ohuaastate olukord. Kui Soome poliitikud palusid USA-lt abi Nõukogude Liidu provokatsioonide vastu, vastati neile, et raha või relvi pole tulemas. See-eest oli pakkuda üks hea nõuanne: katsuge edaspidi oma suure naabriga paremini hakkama saada.

Soome meedias on Gruusia iseseisvuse suhtes palju mõistmist. Riikide ajaloos on kokkupuutepunkte, ka umbusk venelaste vastu on sügav. Soome meedia käitumist raskendab kõne all olev küsimus Soome NATO liikmesusest, mida lõviosa ajakirjandusest Helsingin Sanomate juhtimisel edendab.

Soome poliitikat pole meedia sümpaatiad siiski muutnud. Ehkki kesksed välispoliitilised ülesanded on NATO liikmesust taotleva Kokoomuse käes, võib NATO liikmesus olla nüüd kaugemal kui enne Gruusia kriisi.


Soome ei kaalu Gruusia tõttu ka erilisi panuseid oma kaitsele – nagu tahaks sõjavägi praegu Rootsis. Rootsi on vähendanud oma kaitsejõude, kuid Soome on pidanud oma kaitsevõimet samal tasemel.


Lisaks on Soome rahvusvahelises positsioonis, kus ei ole tark võtta ei rohkem hundi ega lamba poolt. Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) eesistujamaana on Soome ülesanne jõuda piirkonnas relvarahuni ja OSCE sõjaliste vaatlejate sinnaviimiseni.  OSCE põhineb kollektiivse julgeoleku mõttel, sellel, et rahu säilib vaid siis, kui kõik seovad end sellega.

Maailma muutudes 1990. aastate algul valitses teistsugune mõtlemine, kus panustati enam demokraatiale. Samasugust idealismi ja ideoloogiat esindas Rahvasteliidu arhitekt, USA president Woodrow Wilson pärast Esimest maailmasõda.


Gruusia näitab, et rahvusvahelised suhted vajavad rohkem realismi. Geopoliitika kerkib idealismist mööda. Oma suurriigi positsiooni taastav Venemaa rõhutab oma rahvuslikke huve, samuti ka USA, sõltumata sellest, kas seda juhivad vabariiklased või demokraadid.

ELil pole ühist välispoliitikat, seega mõjutavad suurriigid ka selle suunda. Venemaa ja EL ei taha ühepoolset, USA-le tuginevat rahvusvahelist korda.
ELi eesistujamaa Prantsusmaa suhtumine Venemaasse oli lähedane Soome positsioonile.

Venemaa on võimalus, suur turupiirkond, peaaegu koduturg. Euroopa on sõltuv Venemaa energiast ja seetõttu ka Venemaa sõltuv Euroopast.

Läänt huvitavad Gruusias enne demokraatiat naftajuhtmed, võib-olla ka võimalus müüa Venemaad kartvatele uutele NATO liikmetele uusi relvasüsteeme. Gruusia kriis võibki olla tähtis argument Läänemere gaasitoru kasuks. Paavo Lipponenist parem nõuandja võiks siiski olla mõni eestlane.

Soome valitsus valmistab parasjagu ette julgeolekupoliitilist raportit. Peaminister Vanhanenil oli õigus, kui ta ütles, et Gruusia olukord mõjutab raportit.

Kuid mis suunas? Huvi keskendub sellele, missuguseid sõnu raporteis kasutatakse Soome liikmesusest NATOs. Eelmises raportis oli nihe NATO poole, liikmesust enam ei välistatud. Sellest piisab ilmselt Soomele ka pärast Gruusia kriisi. Huvitavam on nüüd see, kuidas areneb Põhjamaade kaitsekoostöö.


Võib-olla Turu Sanomate ajakirjaniku Pirkka Kivenheimo kirjutise «Praktiline mõistus säilitab rahu paremini kui ideoloogia»  viimane lõik võtab sõnumi kokku: «Väikeriigi julgeolek põhineb alati pigem suurriikidevaheliste huvide konfliktide mõistmisel ja nendest väljaspool olemisel kui neisse sekkumisel mingi osapoole kasuks.

See tarkus on taganud vähemalt Soomele stabiilse ja rahuliku arengu Venemaa naabruses Teise maailmasõja lõppemisest peale.»

Tagasi üles
Back